Mis hoiab Sind paigal ega lase edasi liikuda, kui tunned, et oled väsinud ja enam ei jaksa. Taas küsid endalt: "Miks ma olen siin, just selles kohas, kus ma olen?" Korraga komistad ja pead enda jalge ette vaatama. Avastad, et oled üsna ühel kohal tammunud. Sinu jalad on käinud ühte ja sedasama rada pidi. Sa oled ikka ja jälle kirjutanud: "Mina olen ..." ja "Minu elu on ...". Nende lausetega oled loonud endale koha, kus aeg peatus. Energia ei liigu, sest Sa juba oled ja oled ikka edasi - kestvas olevikus. Oled kohal ja paigas. Korraga mõistad, et korrates üha uuesti "Mina olen", paned enda teele piirid ette ja liikumisele piduri peale. Saad aru, et enam ei taha olla "Mina olen", vaid jätta see seljataha, öeldes: "Mina olin" ja minna edasi.
Hetkel, kui vormus “Ma olen” oli see juba tegelikult “Ma olin”, sest Sa oled pidevas muutumises ning Sa ei saa teha olematuks kõike seda, mis on tulnud järgnevates hetkedes. Nii ongi osa Sinust juba edasi liikunud, kuid osa seisma jäänud. Keeruline on olla kahes kohas korraga, sest eelnev “Mina olen” olid Sa selline, nagu Sa siis olid, nüüd oled ju hoopis teistsugune “Mina olen” – milline Sa neist siis tegelikult oled, kui kõik möödunu on ju “Mina Olin”.Öeldes: “Ma olen”, otsid Sa kindlust ja veendumust, maamärki ja tähist, selgust ja mõistmist.
