Olen märganud, et esimene ohumärk on see, kui kaob huumor ja naer. Üksteisega ei visata enam villast, isegi katsed teineteisele puid alla panna lõpevad pigem solvumise, mõõduka tüli või pingestatud vaikusega. Kumbki pole Charlie Chaplin, aga tummfilmi näeb toas rohkem kui selle hiilgeajal kahekümnenda sajandi algul. Kui juba pikemat aega kaob suhtest spontaanne vimka, väike armas verbaalne tögamine, siis saab julgelt öelda, et AC/DC "Highway to hell'i" võib põhjusega pidada selle suhte adekvaatseks taustamuusikaks. Juhtub. Äge lugu ju iseenesest, nendib Margus Vaher oma raamatus "Aga miks mehed sellised on?".
Teiseks indikaatoriks võib pidada seda, kui mees ajaliselt suhte arengusse null aega panustab. Kui motivatsiooni pole, siis nii juhtub. Ja motivatsiooni pole tavaliselt siis, kui inimesel on millestki kopp ees või ta ei usu tegevuse õnnestumisse.
