Eesti Vabariigis oleme 2016. aastal olukorras, kus lapsevanem peab arvestama, et puutudes kokku meditsiinisüsteemiga on tal kohustuslik täpselt järgida ravijuhiseid. Juhul kui lapsevanema otsused oma lapse ravi osas peaksid ravijuhistega vastuollu minema, peab lapsevanem arvestama, et meditsiinisüsteem on valmis jõuliselt sekkuma, teavitab jurist Henno Nurmsalu.
Kas kõik lapsevanemad on vastutustundetud?
Avalikult on meedias välja öeldud, et vajadusel on arstid kõhklematult valmis kohtu abiga sekkuma laste raviotsustesse ja seda sõltumata vanemate tahtest (vt näit Päärt 2016). Samuti on kohtunikud kinnitanud, et vastava loa sekkumiseks saavad nad anda vaid mõne tunni jooksul lähtudes perekonnaseaduse erieestkoste regulatsioonist (PKS§ 209). Kas selline varjatud ähvardus on kooskõlas põhiõigustega, eelkõige pean silmas Põhiseaduse § 27 (perekonna kaitse) ja § 28 (tervise kaitse) ja eelkõige § 26 (perekonna- ja eraelu puutumatus)? On vanemaid, kes on teadlikud tervisega seotud küsimustes ning ei nõustu ilma põhjaliku kaalutluseta meditsiini pakutuga – kas sellisel juhul on õigustatud sekkumine lapsevanema valikutesse?
Paratsetamooli näide
Meedias kajastatakse eelkõige äärmuslikke juhtumeid, toon näite tavapärasemast olukorrast. Paratsetamool on meditsiinis väga laialt kasutatav ravim, seda määratakse sageli. Samas on paratsetamooli võimalikud kõrvaltoimed äärmiselt rasked. Otsene tagajärg paratsetamooli kasutamisele võib olla jäädav maksa- või neerukahjustus (vt Kalkun 2016). Kõik paratsetamooli sisaldavate ravimite infolehed sisaldavad informatsiooni maksakahjustuse ja võimaliku letaalse lõpu kohta (vt näit Paracetamol Basi 40 mg/ml SPC). Jah, ravimite infolehed (vt ravimiregister) märgivad vastava toime esinemissageduse harvaks. Kindlasti ei ole see ainus näide meditsiiniliste sekkumiste osas, mis pealtnäha on ohutud, kuid võivad kaasa tuua raskeid tagajärgi.
Süsteemi loogika ja inimese elu
Ravimi kasutamisel ilmnenud kõrvaltoimete tagajärgede eest vastutab iga patsient, lapse puhul lapsevanem. Kuigi arstidel on täpsed ravijuhised, siis kõrvaltoimete ilmnemisel põhjendatakse seda kõrvaltoime (statistiliselt väikese) esinemise võimalusega. Sellega vabaneb meditsiinisüsteem vastutusest. Tagajärjed ja nendega tegelemine jäävad lapse ja lapsevanema kanda. Seega on lapsevanemal küsimus, kas riskida statistiliselt väikese, kuid siiski tõendatult ravimi kasutamisel ilmnenud kõrvaltoimega ja selle tagajärgedega? Meditsiinisüsteemi jaoks on mittesoovitud kõrvaltoime või kahjustus aktsepteeritud võimalus, kuid lapsevanematena ei saa me riskida.
Millised on võimalused?
Eeltoodust nähtuvalt on küsimus, kuidas saab vastutustundlik lapsevanem kaasa rääkida raviotsustes? Järgnevalt mõned soovitused:
- Lapsevanema esimene ülesanne on mitte sattuda konflikti meditsiinipersonaliga, oluline on esitada oma soovid ja otsused argumenteeritult.
On oluline teada, et seaduse abiga võib vaidluses õiguse saada arst. Ebausaldusväärne, konfliktne, lapse elu ja tervist ohtu seadev vastutustundetu vanem – sellisena võib arst näidata vaidluse korral vanemat ja arstil on võim oma seisukohti kajastada ka ravidokumentides, mis saavad edasiste otsuste aluseks.
- Lapsevanem peab olema ise asjatundlik raviviiside valikul ja nõusolekute andmisel.
Oluline on olla võrdväärne partner arstile, teada tuleb ravimite toimeainete kõrvaltoimeid, protseduuride võimalikke ohte. Vastupidisel juhul ei ole võimalik arstidega argumenteeritult suhelda. Ilma põhjuseta keeldumine ravist võib viidata süüdimatule käitumisele ning tõenäoliselt on arstid näinud palju nn ökoemmesid, kelle otsused ei põhine reaalsel lapse seisundil, vaid millelgi ebamäärasel, internetist leitud materjalil.
- Tervishoiuteenust saab osutada vaid patsiendi (lapse puhul vanema) teadlikul nõusolekul.
Iga otsus, mille arst teeb, peab olema põhjendatud, ja seda peab ta selgitama ka vanemale. Põhjenduste küsimisega, selgituste saamisega ja oma soovide esitamisega saab toimuda arsti ja patsiendi vaheline dialoog, kus mõlemad pooled saavad oma seisukohti kaitsta.
- Võimalus on küsida teise arsti arvamust.
Teisese arvamuse küsimine võimaldab saada raviotsuste tegemiseks kindlust, sest sageli on arstide seisukohad mõnevõrra erinevad (vt näit Nurmsalu 2015).
- Alati on võimalik valida teine tervishoiuteenuse osutaja.
Juhul kui koostöö tervishoiuasutusega ei laabu, on võimalik valida uus teenuse osutaja.
Autor: Henno Nurmsalu, Nurmsalu Õigusabi, www.nurmsalu.ee
Allikas: Terviseoigus.ee
