Küsin selle küsimuse ühelt 45aastaselt naiselt, kes oli olnud pea kogu oma elu üksik, kirjutab Tiina Tiitus oma raamatus „Elu armastus“. Tal oli olnud küll paar lühisuhet, millest ühest sündis ka tütar, kuid mitte kunagi midagi pikemat. Tema vastus minu küsimusele algas ootuspäraselt: „Ta teeb mind õnnelikuks ja kannab mind kätel!“
„Miks sind on vaja kätel kanda, kas sul on jalgadega probleeme?“ küsin vastu. „Võta alustuseks 20 kilo kaalust alla, siis on tal kergem sind tassida,“ narrisin veel natuke edasi, mõeldes, kuidas väikeste tüdrukute vanaaegne unistus printsist valgel hobusel, kes haarab naisukese sülle ja kappab siis päikeseloojangusse, kehtib nii tugevalt ka täiskasvanueas.
Olen nõus, et väga raske on ette kujutada õnnelikku suhet, kui sa ise seda kunagi näinud ei ole, sest ema ja isa kaklesid, vanaemad-vanaisad nääklesid ning sarjasid veel lisaks su vanemaid. Jah, võid küll armuda, kuid suhte loomisel võtavad millegipärast võimust samad vanad mustrid, nagu olid kodustel.
Milline on sinu jaoks õnnelik suhe?
Tee mehed-naised enda jaoks huvitavaks
Pane tähele, et sa ei vaevleks stereotüüpide küüsis. Näe kõiki eelkõige inimestena. Tahad endale ju partneriks võrdset ja austavat kaaslast, kes näeb sind samamoodi.
Jälgi mehi, kui oled naine ja meestest huvitatud. Vaatle kõiki, ka neid, kes sulle esmapilgul ei meeldi. Neid vaata kohe eriti tähelepanelikult! Proovi näha kõiki huvitavana. Kujuta ette, milline võiks olla vaatlusaluse naine ja lapsed või milline ta ise lapsena oli. Leia enda seest see hea soe emotsioon. Võib-olla see konkreetne mees näib küll huvitav, kuid sinul pole soovi temaga koos elada. Kellelgi aga on. Küllap satub sinugi teele inimene, kellega tekib vajalik klapp.
Nõnda tegutsedes näed maailma enda ümber aina huvitavamana. Muidu võib tunduda, et kõik variandid on valed: üks on paks, teine loll, kolmas joodik, ülejäänud mõttetud, koledad, vanad, liiga noored, liiga pikad, liiga lühikesed, liiga kõhnad, liiga karvased või hoopis kiilakad. Elimineerimise meeleolus näed vaid vigu, eeldades, et sõelale peaks jääma see üks ja ainus ja õige. Aga mitte kedagi ei jää, sest näed maailma kõverpeeglis. Seni, kuni sulle tundub mõte õnnelikust suhtest igav, sa armastust ei leia. Tee see mõte enda jaoks huvitavaks.
Suhe peegeldab su uskumusi
Võid unistada, soovida, lausuda lõputult mantraid, kuid saad omale just sellise suhte, nagu on su uskumused. Kui sul pole õnnelikku suhet, siis järelikult on kuskil su arusaamades konks, mis ei luba tunda armastust ega nautida koosolemist.
Lilian oli tööalasel seminaril tutvunud ja paar korda kohtunud ühe välismaa mehega. Ta mõtles teha „nalja“ ja saatis talle armuvalus kirja koos mõne vürtsika alastifotoga. Liliani pettumus oli suur, kui kirjale vastas hoopis selle mehe naine. Mõistagi oli vastus raevukas ja alandav. „Mis õigusega ta teiste kirju loeb?!“ küsis Lilian vihaselt. „Mida sa sellest loost õppisid?“ uurisin mina vastu. „Loomulikult seda, et kõik mehed on sead!“ teatas ta.
Ole optimistlikum ja aktiivsem
Rapuntsel, Lumivalgeke, printsess herneteral, Tuhkatriinu, peaaegu kõik teised naissoost muinasjutu- ja romantiliste filmide kangelannad ning võib-olla ka sina olete üks paras kamp. Muinasjutuprintsessidel pole õigust valida oma teed. Nende suurimaks unistuseks on osutuda väljavalituks, et siis teha, mida kästakse, ja minna, kuhu öeldakse. „Hea“ tüdruk ei näita poiste vastu ise huvi üles, seda teevad ainult litsid. Aga lits ei taha keegi olla.
Ilmselgelt tuleb arvestada, et kui meile on sellist „tõde“ aastasadu õpetatud, siis on sel ka tagajärjed. Mehe kohta ei ole võimalik lits öelda – sellist sõna pole olemas. Alateadlik hirm mainekaotuse pärast saadab just naisi tumeda varjuna.
Seega on levinud kirjutamata reeglistik selle kohta, kuidas on õige käituda, et mitte liiga innukas välja paista. Kui ruttu võib naine sõnumile vastata, pärast kohtumist helistada või kirjutada. Osal naistel on hoopis selline arusaam, et nad ei tohi kunagi mehe kontaktipüüdlustele vastamata jätta – ka siis võid litsiks osutuda.
Tänased noored käituvad üksteistega palju inimlikumalt kui minu ajal. Näiteks on kadunud nii poisse kui ka tüdrukuid alandavad tantsuõhtud teatraalse tantsule palumisega. Ja tegelikult polekski vaja sellest teemast rohkem rääkida, kui mu jutul ei käiks ikka ja jälle naisi, kes pajatavad mingist tobedast „sündsa suhtlemise määrustikust“. Et kes seda suhtetantsu siis alustab ja mida teha tohib, või vastupidi, mitte mingil juhul ei tohi.
Kui näiteks ütlen: „Helista ja küsi järele, mis ta arvab“, vastatakse sageli: „Kuidas mina küsin, tema peab helistama – tema on ju mees!“. Siis ma küll mõtlen, et mis sajandil me elame! Kui juba tutvudes ollakse nii ebaausad, siis sellest õnnelikku suhet küll ei tule. Eeldades, et teine käitub sulle ootuspärasel viisil, saad ainult pettuda. Alatu on oodata, et partner peab võtma kogu riski ennast lolliks teha.
Kui sa kunagi esimest sammu ei astu, siis sa võrdset partnerit ka ei leia. Toimivas suhtes ollakse samaväärsed. Ei, mitte sootud ega samasugused, nagu mõned inimesed vägivaldselt nüüdisaega naeruvääristada püüavad. Üks põhjuseid, miks ise ühendust ei võeta ega suhelda, on hirm valesti käituda. Ja seda juhul, kui inimene päriselt meeldib. Teistega võib niisama ringi hullata ja lollitada, sest tüli või soosingust väljalangemine ei ole oluline. Kui aga silmapiiril on see kõige ilusam ja ägedam, võtab tegutsemine paljudel põlved nõrgaks.
Autor: Tiina Tiitus
Allikas: „Elu armastus“, kirjastus Pilgrim
