Mulle tundub, et keskeakriis pole midagi muud kui enda mina pikaajalise allasurumise paratamatu tulem. Nii lihtne ongi. Senine elu on elatud end kas surnuks töötades või oma isiklikke sügavamaid soove ja vajadusi eirates, et olla ühiskonna silmis priimus või naabrimehe silmis edukam. Ja kõige selle kõrval on tihti unustatud päriselt elada ja nautida. Naine on võetud, aga talle pidevalt armastust ja tähelepanu pöörata on unustatud. Ehk on olemas isegi maja, paar autot, koer ja kaks võrratut last, aga kuna võidab ju see, kel on surres kõige rohkem asju, siis hea, kui seal vägevas majas kordki kuus perega ühist õhtusööki nauditakse, ilma et nutitelefonid ka söömise ajal näkku poleks kleebitud, kirjutab Margus Vaher oma raamatus „Aga miks mehed sellised on?“.
Nii need päevad läevad, kuna perepeal puuduvad usalduslikud suhted järeltulijatega ning naisel on juba seitsmendat aastat kopp ees sellest, et mees ütleb pidevalt, et tal pole ägedateks tegevusteks aega, sest ta valib seda aega mitte võtta.
Ka naine mässab, sest ta on väsinud tähelepanu eest võitlemast ja mehe töökohustustega konkureerimisest. Ja et oma silmas palki mitte näha, hakkab mees otsima pindu naise ja laste silmis.
