Ava külgmenüü

Mida vähem oskad end väärtustada ja inimestevahelistes suhetes end kehtestada, seda tugevamaks muutub välismaailma surve ja agressioon

Kuulsin hiljuti ühte sellist mõttetera: "Kõige ilusamad asjad meie sees on sageli need, mille kohta me kõige enam valetame." Mulle tuletas see meelde meis olevat tundlikkust, õrnust, heasoovlikkust, armastust, eneseväärikust - eitame tihti nende olemasolu ja paneme need inimeseks-olemisele nii loomuomased kvaliteedid lukku juba lapsepõlves, kui kogeme esmakordselt rünnakut või ebaturvalist olukorda nende suunal. Mida aeg edasi, seda kindlam on neid mitte välja näidata. Sest kui näitame, saame taas haiget.

Lastena ei oska me end selliste olukordade eest kaitsta ning võtame kriitikat või karistust rohkem kui paratamatust. Hinges võib tunduda küll ebaõiglane, aga vastu astuda pole enamasti võimalik, sest hirm on ning kaitsja rollimudelit samuti ei ole. Kui me pole kunagi näinud ega kogenud seda, et ebaõiglastes olukordades keegi minu või kellegi teise eest välja astuks, siis on see meie jaoks tundmatu ala. Kui (lapsepõlve)kogemuseks on vaid allaheitlikkus – kellegi mentaalse või füüsilise terrori ärakannatamine – läheme ellu sama elutarkusega. Iseenda eest seismine ei tule kõne allagi!

Kurb tõsiasi või elu paradoks seisneb selles, et loodus tühja kohta ei salli. Mida vähem me oskame end väärtustada ja inimestevahelistes suhetes end kehtestada ja piire seada, seda tugevamaks muutub välismaailma surve ja agressioon meie vastu.

Ilma kontota saate ühes kuus lugeda kuni 5 tasuta artiklit. Selle artikli edasi lugemiseks logige sisse või liituge Alkeemiaga luues endale tasuta konto.