Inimesena me sünnime üksi, loome oma elu üksi, sureme üksi. Me ei oma ühtegi eset ega inimest oma elus ega saa neid kaasa võtta, kui siit lahkume. Kõik, mida me siin kogeme, on vaid laenuks ja meie abistamiseks. Seepärast tasub saada iseendaga heaks sõbraks, et suudaksid nautida ka üksi olemist.
Üksinda olemine ja selle nautimine ei ole teemad, mida eriti sageli kuuleks vaimustusega jagatavat. Rohkem kõlavad laused “meie käisime teatris”, “meie veetsime perepuhkuse Hiiumaal”, “kus ja kellega Sa aastavahetuse veedad?”. Kõikvõimalikud ajakirjad räägivad suhete hoidmisest, kaaslase leidmisest või suurejoonelistest kuldpulmadest. See kõik ei olegi üldse kuidagi halb, kuid kas mitte enne “meid” ei ole mitte “mina”? Kas inimene iseendana, üksinda, ilma kaaslase, laste, pere, majapidamise ja kõikvõimalike ühiskondlike positsioonideta, ei olegi omaette väärtus, märgatav ja oluline? Lihtsalt iseendana. Tundub, et üksiolemist valdavalt taunitakse, kardetakse ja välditakse. Üksinda olemine on miskipärast kurb, ebamugav, ebasoositud ja ebatäiuslik viis olemiseks. Kuid kas see ikka on ainult nii?
Minu jaoks on üksinda olemine äärmiselt meeldiv, äärmiselt vajalik ja äärmiselt nauditav. Üksi olles olen saanud kogeda ma mõtteid ja tundeid ning neid soovi korral muutnud. Olen õppinud iseennast tundma, hoidma, märkama ja väärtustama. Olen kogenud sisemist tarkust oma teejuhina ning leidnud iseendast vastused kõikidele oma küsimustele. Olen tundnud mõõtmatut rahu, täielikku vabadust, tõelist tänutunnet, ühendatusetunnet ja armastust, rõõmu ja küllust. Olen taibanud, et mitte midagi ei ole võimalik kogeda, leida ega avastada väljaspool meid enne, kui me ei ole seda kõigepealt märganud iseendas. Vaikus, katkestamatu heaolutunne ja piiramatuks muutuv aeg on kingitused, mida saab tajuda vaid üksinda olles. See on kirjeldamatu õnnetunne, mida mina olen saanud kogeda vaid iseendaga olles.
Ja nii ma kohati imestan – miks teised inimesed ei soovi kunagi nii sageli üksi olla kui mina? Kas nad tõesti siis ei soovi kogeda kõike seda head? Ja vastan iseendale – sest nad ei ole kunagi veel proovinud täiesti üksinda olla ja seepärast nad ei tea, et see kogemus võib kujuneda meeldivaks. Ja mida ei tea ega tunne, seda kiputakse ikka kartma.
Täiesti üksi olemine ei tähenda seda, et ma lähen tunniks ajaks kosmeetikusse ja siis naasen pere juurde, et teha neile õhtusööki. See ei ole ka päeval tööl olemine ja siis pärast sõpradega kohtumine. See ei ole ka teises toas lugemine samal ajal kui abikaasa vaatab elutoas telerit. Üksinda olemine on oma peas ja südames üksinda olemise kogemine. See on olla oma mõtete ja tunnetega ainult iseenda juures ja lisaks sellele ka füüsilises mõttes ilma kaaslaste või seltskonnata. See tähendab, et ma ei mõtle kellegi peale, ei muretse, ei planeeri homset, ei kavanda midagi, ei unista tulevikust, ei lahenda oma probleeme, ei püüdle millegi poole, ei ole tegevuses. See on lihtalt olemine iseendaga, iseenda juures, iseenda pärast ilma et sellest mingit kasu, puhkust, vaheldust või sündmust otsiksid.
Üksinda olemine on ainuke asi, mida ma julgen inimestele soovitada, sest kõik muu on personaalne ja erinevalt tõlgendatav. See on ainuke seisund, kus iga inimene saab kogeda iseennast unikaalsel moel ja leida vastused kõigele sellele, mis teda igapäevaselt ja aastast-aastasse vaevab. Võttes aega lihtsalt iseendaga olla nt 2 nädalat maakodus täiesti üksinda ilma ühegi tööülesande, meelelahutuse ega tehnoloogiata, võite kogeda maagilisi asju – mõtteid, tundeid, mälestusi, kogemusi, taipamisi, mis teie seest nähtavale ilmuma hakkavad ja kui te neid ära ei aja, siis hakkate selgelt nägema ja aru saama, miks need asjad teie elus on, mis sõnumit nad kannavad ja mida võiksite nendega peale hakata. Te tulete sealt tagasi muutunud inimesena, sest te olete saanud targemaks. Vaadelge, kui targad, rahulikud ja ligitõmbavad on inimesed, kes on palju üksinduses ja naudivad seda – Valdur Mikita, Fred Jüssi, Doris Kareva, Siiri Sisask, Kristiina Ehin, kõik joogid ja teadjad.
Inimesed, kes ei soovi aga neid vastuseid iseenda seest kuulda võtta, väldivad üksindust edasi, sest nad ei ole veel valmis tõdema seda, mis tegelikult nende elus toimub. Eks igaks asjaks ongi oma aeg ja see on samuti igati mõistetav.
Seni kuni inimesed ühiskonnana väldivad ja taunivad üksiolemist, on vähe tõenäoline, et kogemused lähisuhetes, tervises ja enesetundes paremaks muutuksid. Üksinda olemise julgemine, regulaarne kogemine ja lõpuks nautimine on eeltingimuseks heale enesetundele, tervisele ja suhetele. Kui mul on iseendaga hea olla, siis on mul hea olla ka teistega ja teistel minuga. Kui ma väldin iseennast, siis ma väldin neidsamu osi oma suhetes ja kaaslases, otsin pidevalt seltsi ja tegevust, kuid rahutuse tunne minu sees vaid süveneb, sest ma otsin enda sees olevaid vastuseid sealt, kust ma neid iialgi leida ei saa.
Inimesena me sünnime üksi, loome oma elu üksi, sureme üksi. Me ei oma ühtegi eset ega inimest oma elus ega saa neid kaasa võtta, kui siit lahkume. Kõik, mida me siin kogeme, on vaid laenuks ja meie abistamiseks. Ka meie lapsed on meist sündinud, kuid nad on meist täieti eraldiseisvad indiviidid, ei kuulu meile ega ole kuidagiviisi meie võlglased, omandid või kohuslased. Nad on samuti kingitused. Me olemegi terve elu kogu aeg üksinda ja liigume nii erinevatest eluetappidest läbi kohtudes aeg-ajalt erinevate inimestega. Ainult illusiooniloor, mida ego endas kehastab, paneb meid uskuma, et me oleme ju kogu aeg inimestest ümbritsetud. Me oleme, kuid ei ole ka, sest igal inimesel on ainulaadne teekond ja olemus ning selle avaldumine toimub siis, kui inimene pöörab tähelepanu endale mitte ei tegele kõige muuga.
Koos olla on väga tore. Koos elada on väga tore. Kuid siia juurde lisaksin, et üksinda olla on ka väga tore. Ja kõik need toredused pidevas vahelduses on veel lõpuks kõige toredam. Üksinda olles ütled Sa iseendale – ma olen piisav, ma olen tore, ma olen huvitav, ma olen väärtuslik, ma olen hea ja ma olen siin. Ma ei pea oma olemasolu tõestama teiste inimeste, esemete või saavutuste kaudu. Ma aktsepteerin ja armastan kõigepealt iseennast iseendana ja oskan seda siis lubada teha ka teistel minu suhtes. Mulle meeldib olla mina ja mul on kerge jääda iseendaks kohtudes teiste “minadega”. Ma ei “vaja” paaniliselt teisi inimesi, sest ma ei ole kuidagi poolik või puudulik, aga ma naudin teisi inimesi, sest nad on sama armsad ja omanäolised kui minagi.
Autor: Hedvig Evert
Jooga on viis endaga koos olemiseks. Neljas rahvusvaheline Joogafestival Haapsalus toimub 18.-19. juulil. Selle suve Joogafestivalil on esindatud 12 põnevat joogastiili, parimad õpetajad, väemuusika, ekstaatiline tants, taimne toit, tervisekaupade basaar ja lasteprogramm. Vaata ka www.joogafestival.ee
Osta pilet siit
