Armastus on lääne kultuuris sõnana, nähtusena ja kogemusena teinud läbi inflatsiooni. Seda on banaliseeritud, vulgariseeritud, sentimentaliseeritud, romantiseeritud, erotiseeritud ja meelelahutuseks muudetud viisil, mis tühjendab selle tähendusest. See, mis armastusega on juhtunud, näitab ilmekalt, mis on juhtunud kogu meie kultuuriga. Sügavus on kadunud, tarkus on kaotanud väärtuse ja inimesele nii tähtis ühiskondlikkus on löönud vankuma.
Sügavuse puudust on püütud korvata pinnapealse paljususega. Kui enam ei teata, mida vajatakse, tahetakse kindluse mõttes kõike. Tuleb kätte saada ja läbi elada kõik, tuleb jõuda kõik ära teha. Sõna „me“ asemele on astunud MINA. Teisele inimesele mulje jätmine on saanud tähtsamaks kui tolle teisega kokkusaamine. See, mis mulje asjadest jääb, on muutunud tähtsamaks kui see, kuidas asjalood on.
Armastus on müsteerium samal viisil, nagu Jumal on müsteerium. Armastust ei saa hallata ega määratleda mõistuse kaudu, seda ei saa nõuda ega osta. Armastust saadakse ainult kingituseks. Mida enam püütakse seda ära teenida, seda kindlamini kaob see käest. Armastus ei alistu inimese haldamispüüdlustele, armastus on spontaanne.
Kui armastuse sisu peaks veel üksikasjalikumalt avama, tuleks lisada, et armastuse üheks iseloomulikuks jooneks on inimliku nõrkuse ja haavatavuse tingimusteta austamine. Armastus armastab väikest ja abitut. Armastus hoiab end kannatava inimese ligi, armastus tunneb rõõmu inimesest, kes on tõe peal väljas. Aga armastus väärtustab ka vabadust nii palju, et lubab inimesel talle pakutud armastust tagasi lükata. Armastus ei suru end kunagi peale, vaid ootab, kuni inimene teda kutsub. Armastuse osaliseks võib saada ainult see, kes armastust vajab. Ainult see, kes oma nõrkuse ära tunneb, vajab armastust.
Maailmas on kahesuguseid inimesi: need, kes oma nõrkust tunnevad, ja need, kes seda veel ei tunne. Muid ei ole. Sõltumatut ja kõigega toime tulevat inimest seirab armastus ootvel, igatseva ja valulise pilguga. Armastus jätab tema rahule, astub temast mööda, sest armastus teab, et mõne aja pärast, kõige hiljemalt surmatunnil, seisab kõigega toime tulev inimene silmitsi oma abitusega. Surm on meile viimane võimalus ärgata ellu.
Et armastus on müsteerium, ei saa seda aduda mõistusega. Aga seda võib kogeda. Seal, kus inimene soostub ehedalt, ausalt ja haavatavana kokku saama teise inimesega, sinna tuleb alati ka armastus. See on vältimatu. Kes otsib armastust, otsigu ühendust teise inimesega, sest just see on paik, kus võime armastust kogeda.
Kõige sügavama ühenduse teise inimesega sõlmib meis olev nõrkus. Meie hingehaavad juhivad meid eheda ühenduseni. Kui jõuame oma hingehaavade juurde, mõistame, et me ei saa läbi ilma teise inimeseta. Meie hingehaavad murendavad meie kõikvõimsuse tunde ja aitavad meil alandlikumaks muutuda. Inimlik kasvamine ei tähenda suuremaks ja paremaks saamist, vaid väiksemaks kasvamist. Me saame võimeliseks mõistma oma nõrkust üha sügavamini, sest meie nõrkus on meie kõige väärtuslikum omadus. See juhib meid selle juurde, mida me kõige enam vajame, see tähendab armastuse juurde. Siin on peidus meie elu vahest kõige suurem saladus: inimese nõrkusesse on kätketud tõeline aare. Suur on peidetud peenema sisse, julgus nõrkuse sisse, võim armastuse sisse, jumalik inimliku sisse.
Öeldakse, et armastuse vastand on viha. Kuid sellisel juhul pole mõistetud armastuse sisimat olemust. Armastuse vastand pole mitte viha, vaid häbi. Armastus peab lugu haavatavusest ja nõrkusest, kuid häbi peab nõrkust halbuseks ja puuduseks.
Inimene võib olla nõrk ainult seal, kus on turvaline, ja turvalisust võime saavutada ainult seal, kus meie nõrkust heaks võetakse. Armastus suudab seda. Mida enam avaneme armastusele, seda sügavamale söandame astuda oma inimlikkuse juurde. Häbi tähendab armastuse puudumist. Häbi mõjuvõim algab sealt, kust armastus on lahkunud. See sünnib sinna, kust vastastikune kahekõne on kadunud. Sest meie kõige sügavam tarve on soov saada nähtud, kuuldud ja tõsiselt võetud.
Seepärast peame saama elada teiste inimestega vastastikuses suhtes ja armastuses. Meie elu suurim mõte on õppida aru saama sellest raskesti mõistetavast tõsiasjast, et armastus on maailmakõiksuse vägevaim võim. Kõige suurem ime on, et see asub sügaval meie eneste südames. Teel sinna tuleb meil kokku saada oma nõrkusega.
Allikas: Tommy Hellsten „Võidujooks ajaga“, kirjastus Pilgrim
