Meie elu niiditõmbajad

Olete täheldanud, et vahel on tunne, nagu keegi või miski juhiks meie käitumist? Vahel ärritume mõne pisiasja peale, samas kui hoopis tõsisem probleem võib meid külmaks jätta. Ennast jälgides tekkis mul küsimus, kes või mis mind siis tegelikult juhib, kui ma ise ei ole alati oma tunnete peremees?

Ajapikku olen jõudnud arusaamiseni, et peeneid niite meie olemuse taga tõmbavad meie endi uskumused. Nad toimetavad vaikselt ja silmale nähtamatult, olles ometi vastutavad nii meie elu suurte katastroofide kui ilusaimate hetkede eest. Just uskumused määravad suuresti ära meie emotsioonid, käitumise, arusaamad, aga enamgi veel – sageli ka füüsilise ja vaimse tervise.

Seda, et emotsioonidel on füüsilise ja vaimse tervisega oluline side, teavad ilmselt kõik, kes natukenegi iseendaga tutvust teinud. Mitmed iidsed traditsioonid, näiteks veedade tarkused, budismi põhialused või Ameerika põlisrahvaste tõekspidamised, räägivad emotsioonide seotusest tervisega. Tänapäeva New Age liikuminegi ei saa sellest mööda.

Kasvav psühhoterapeutide ja muude teraapia- ja ravitsemismeetodite hulk keskendub enamasti tööle emotsioonidega. Seega on loogiline järeldus, et kui saaks ometi kätte selle kurja juure, kes põhjustab viha, kurbust, süütunnet või muud halba, siis saaksime lahenduse oma hädadele päris mitmel tasandil – võimalik, et ka füüsilistele probleemidele.

See on täiesti loogiline lähenemine – mõne halva emotsiooni küüsis olles toimub füüsilises kehas rida reaktsioone. Klassikaline meditsiin on kindlaks teinud, et pidevas stressis olles kõrgenevad vererõhk ja -suhkur, hormoonide normaalne tasakaal läheb paigast, väheneb immuunsüsteemi toimimiseks oluline “pahalastega” võitlevate T-rakkude töövõime. Kogu reaktsioonijada füüsilises kehas saab alguse rakutasandilt.

Kas olete mõelnud, et me pole pelgalt üksikisik, vaid koosneme 50-100 triljonist tillukesest rakust, kes elavad sõna otseses mõttes oma elu? Iga viimne kui üks sellest hiigelhulgast on otseses sõltuvuses meie elustiilist, muidugi ka emotsioonidest. Seega oleme vastutavad hiigelsuure koloonia eest! Ja iga üksik osa sellest kolooniast on meie elus ja terveks olemises ääretult oluline.

Rakubioloogid räägivad, et rakk saab laias laastus olla kahes olekus – kasvus või kaitses. Kasvu ehk arengut toetavad tervislik ja soosiv keskkond ning – tähelepanu! – ka positiivsed emotsioonid. Vastupidises olukorras on rakk “mures väliste rünnakute pärast”. Kaitseolek ei luba rahulikult areneda ega luua organismi jaoks nii vajalikku rakkude uuenemist, niisiis organismi tervenemist.

Kuidas luua olukord, kus meie ise ja ka me rakud rahul oleksid? Emotsioonid on inimeseks olemise vältimatu osa – ainult seeläbi areneme ja saame tunda häid tundeid, mis panevad mõnusalt naeratama, pisarateni naerma, viivad mõnusasse rahuloluseisundisse. Väidetavalt on emotsioon kõigest biokeemiline reaktsioon kehas – keemiline protsess, mis toimub tahtest sõltumata.

Näiteks tänaval suurt rihmata koera nähes asub aju tõlgendama, mida selle nn stiimuliga peale hakata. Kõik sõltub uskumusest, mida koera nägemine meie uskumussüsteemis tähendab. Mina jumaldan koeri, eriti suuri. Mul pole kunagi olnud nendega halba kogemust ja usun siiralt, et koerad ei saa lihtsalt hammustada. Niisiis on mu emotsioon, olgu koer nii suur kui tahes, puhas rõõm: milline vahva kutsu! Võtame aga inimese, keda koer on purenud või ootamatu haukumisega hirmutanud. Selge, et tema emotsioon on vastupidine – võib-olla hirm (appi, ta tuleb mind hammustama!), võib-olla viha (koerapidajad ei mõista oma lemmikuid kinni hoida!), või veel midagi.

See näide iseloomustab üht olukorda. Kui võtta aga juhtum, mis kordub päevast päeva (situatsioon tööl või kodus, pidevalt meie teele juhtuv inimene või olukord vms), siis võib juhtuda, et kogeme viha või hirmu igapäevaselt, sisuliselt pidevalt.

Klassikud on öelnud, et me ei saa muuta asju väljaspool meid, olgu selleks teise inimese käitumine või muu, kuid mida saame teha, on muuta on suhtumist. Siin peitubki võti. Kujutage ette, et inimene, kel on suure koera hirm, võtab endale koera, kellest saab tema parim sõber: ta õpib koerte hingeelu tundma, harjub nendega. Ühel hetkel on tema uskumussüsteem ümber kirjutatud. Nähes tänaval suurt rihmata koera, mõtleb ta hoopis – mis uhke loom! Kui aga ümber saab kirjutatud mõni häirivam uskumussüsteem – kurjustav ülemus ei tekita enam hirmu, näägutav elukaaslane süütunnet. Milline potentsiaal elada rõõmsat, stressivaba elu!

Uskumused tunduvad muutvat rohkem kui meie sisemaailma ja tõlgendussüsteemi. Olen mitu korda kogenud, et töötades mõne häirivaks muutunud uskumussüsteemiga, hakkavad sellele lahendust leides asjad ümberringi muutuma – ellu astub mõni uus inimene, mõni vana lahkub, tekib jada seletamatuid situatsioone ja olukordi, mis kõik toetavad uut süsteemi ja loovad rahu ning heaolu.

Jääb vaid üks küsimus. Kuidas neid süsteeme muuta ja ümber kirjutada? Taolist nn salateadust on iidsetest aegadest nimetatud alkeemiaks. Ühelt poolt tähendas see puhtalt keemilisi protsesse, kuid teisalt on sel olnud alati oma roll okultismis ja loomises – kuidas luua endale sobivaimat elu ja tervist. Kuidas ise alkeemiat praktiseerida?

Sellest saad lugeda juba järgmine nädal ilmuvast loost.

Mõtiskles Alkeemia.ee peatoimetaja, nõustaja ja käivitaja Kaia-Kaire Hunt

Kaia-Kaire Hunt on lõpetanud majandusmagistri ja õenduse eriala, õppinud Tiibeti meditsiini ja refleksoloogiat, tegutseb metameditsiini nõustaja ja koolitajana.

Originaallugu ilmus ajakirjas ÜKS

Seotud

5 praktilist nippi kuidas meeleolu tõsta

Liitu meie uudiskirjaga ja saa 5 praktilist nippi kuidas kiiresti enda meeleolu tõsta.