Me ei märka naudinguid kogeda, kuna otsime pidevalt uusi ja paremaid. Me tahame rohkem. Instinktiivne vajadus “rohkema” järele suunab meele eemale naudingust, mida me tegelikult parajasti kogeme. Meel keskendub mõttele tulevasest naudingust, mis tähendab seda, et praegu pole me tõeliselt selle juures.
See on vähenevate tulude seadus. Vähenevate tulude seaduse kehtimine saab eriti selgeks siis, kui mõtleme õhtueine näitele. Kujutame ette, et kuulume külaliste hulka. Toit on suurepärane. Poole taldrikutäie peal mõtleme, et tahaksime veel teistki portsu. Kohe, kui seda mõtleme, ei pööra me enam taldrikul olevale toidule tähelepanu. Satume ärevusse. Muretseme, et äkki jõuavad teised külalised meist ette ning meile ei jäägi midagi. Hakkame kiirustades sööma. Mida enam kiirustame, seda vähem naudingut kogeme. Mida vähem seda naudime, seda rohkem tahame uut portsu. Mida rohkem uut portsu tahame, seda enam muretseme, et äkki meile ei jätku. Kui võõrustaja viimaks meie taldriku uuesti täidab, pole toidu maitse enam sugugi sama hea kui enne, ehkki just see pani meid alguses teist portsu igatsema!
Iha naudinguid korrata ongi probleemi põhjuseks. Nauding on sõltuvusttekitav. Nautimise kunst, mõnu tundmise võime seisnebki selles, et suudame meeldivatele kogemustele täielikku tähelepanu pöörata ilma nende kordumist igatsemata. See pole kerge ülesanne. Inimene arenes liigina välja hoopis teistsugustes tingimustes kui meie tänapäevane elu. Näiteks on meile loomuomane nautida suhkru maitset. See omadus on kujunenud miljonite aastate vältel. Inimkonna varase ajaloo jooksul oli toidupuudus tavaline ning magus oli harulduseks. Suhkru nautimine tähendab, et soovime seda rohkem süüa, mis suurendab meie ellujäämisvõimalusi. Kuid alles viimaste sajandite jooksul on suhkur saanud levinud, kättesaadavaks ja odavaks toiduaineks. Meie instinktiivne suhkru nautimise võime kujutab nüüd ohtu meie tervisele.
Seega, kui uurime põhjuseid, miks me midagi aina rohkem tahame, uurime oma meelde sügavalt juurdunud instinktiivseid kalduvusi. Edu valem peitub meie võimes olla teadlik ja järele mõelda. Iha naudinguid korrata on iseenesest ebamugav. Harilikult ei pane me seda tähele. Kui midagi tahame, on meel tegevuses sellega, mida tulevikus kogeda loodame, mitte sellega, mida me tegelikult olevikus kogeme. Seetõttu seome iha naudingutega. Ent kui saame teadlikuks sellest, kuidas end midagi tahtes tunneme, paneme tähele, et tegelikult on see ebameeldiv: see on valulik ning sellega seonduvad pinged. Kui jahime naudinguid liiga kaua või tuliselt, saab sellest valu. Maitsev toit pakub rahuldust, kuid mingist hetkest saabub üleküllastumise tunne. Ning isegi vaimsemad naudingud – näiteks klassikaline muusika – muutuvad mingist hetkest alates vastumeelseks.
Naudingul on piirid. Ühtki naudingut ei saa lõputult tunda. Seega peame naudingute puhul olema ettevaatlikumad, kui arvata võiks. Et nauding oleks tõeliselt nautimisväärne, peame sellega piiri pidama. Mida rohkem üritame oma kogemusest mõnu välja pigistada, seda tõenäolisem on, et see valusalt lõppeb.
Naudingute üksteise otsa kuhjamine vähendab harilikult tegelikult kogetavaid naudinguid. Hullumeelses tempos veedetud nädalavahetus, mis koosneb mööda poode, kohvikuid ja ööklubisid ringijooksmisest, on küll erutav, aga ka kurnav. Ning kuigi meile võib tunduda, et me naudime seda, võib oma kogemuste tähelepanelikumal vaatlemisel selguda, et tegelikult tunneme end suure osa ajast ebamugavalt.
Erutus on kummalisel kombel ärevuse sarnane. Sellega seonduvad samasugused kehalised pinged, rahutus ning närvilisus. Erutus, nagu ka ärevus, muudab meil keeruliseks millessegi tõeliselt süveneda. Me ei saa midagi tõeliselt nautida, kui me ei suuda sinna üleni sisse minna, sellest sõnadeta kaasa haaratud olla. Seetõttu on meie meeldivaimad kogemused tihtilugu ka kõige vaiksemad – tõelised keskendunud loovuse hetked, nagu looduse ilu nautimine.
Sügavatele naudingukogemustele on omane teatud sisemine sära ja pehmus. See pole mingi odav närvikõdi. Sügavad naudingud on ühtlasi sügavad kogemused – nendes on vähem minatunnet. Selline lähenemine võib panna peas häirekellad lööma. Vaimsed harjutused võivad tunduda liiga tõsised, kus lõbul pole mingit kohta. Kui vaimset elu õigesti ei mõisteta, on säärane oht tõesti olemas. Ent täieliku tähelepanu harjutamine on ka naudingute kogemise harjutamine, mida mina nimetaksin nautimisvõimeks. Täieliku tähelepanuga elamise puhul on oluline ka selle peene kunsti äraõppimine, mis seisneb naudingute valutus süvendamises.
Mida rohkem tahame, seda vähem saame – see on üks universumi kohutavaid seadusi. On täiesti loomulik, et tahame võimalikult palju naudinguid. Mina küll tahan. Kuid küsimus on selles, kuidas… ning “kuidas?” viibki meid vaimse elu keskmesse.
Allikas: Maitreyabandhu “Elu täie tähelepanuga”, kirjastus Pilgrim
