Palun mediteeri, isegi kui sa midagi muud ette ei võta. See muudab paljutki. Mina mediteerin iga päev seitse minutit. Miks seitse minutit? Sest ma panen käima ühe muusikapala, mis mulle meeldib, mis on vaigistav ja rahustav – klaveri ja flöödihelid, mis minu jaoks seonduvad heade tunnetega, ja juhtumisi on see pala seitse minutit pikk. Ma istun maha, toetan selja seina vastu, panen kõrvaklapid pähe, kuulan muusikat ja kujutan ette tähti ja galaktikaid ja universumit enda kohal, ning seda, kuidas kosmose valgus mu pähe siseneb ja keha mööda alla voolab, jõudes just sinna, kus seda vajatakse. Ma hingan tasa ja loomulikult. Sisse hingates mõtlen: ma armastan end. Välja hingates lasen lahti oma meele ja keha reaktsioonist, ka reaktsiooni puudumisest. See on kõik. Nii lihtne see ongi. Hingad sisse: ma armastan end.
Hingad välja: lased lahti kõigest, mis esile tuli. Hingad sisse ja välja, sisse ja välja. Loomulik. Muusika üha voolab. Meel läheb rändama, nagu sel kombeks on. Iga kord, kui ta seda teeb, panen tähele hingamise kulgu. Kui ma hingan sisse, viin meele tagasi mõttele: ma armastan end. Kui ma hingan välja, lasen lahti kõigest, mis on mu meeles ja kehas.
Vahetevahel võin oma tähelepanu suunata ülalt tulevale valgusele. Mõnikord teen ma seda iga sissehingamise puhul. Seitse minutit mööduvad märkamatult ja meditatsioon saab läbi. Selles on midagi, selles mõttes, et valgus tulvab minusse ülevalt, galaktikatest ja tähtedest. Valgus kui selline. Sarnaselt armastusega on alateadvusel ka valgusega olemas positiivne seos. Taimed kasvavad valguse poole. Inimolenditena ihkame valgust.
Päikese tõusmine ja loojumine, ere kuuketas taevas – need tunduvad kaunid ja rahustavad. Taas puudub vajadus teadlikult luua midagi tervendavat või positiivset. Alateadvus hoolitseb kõige eest. Minul on vaja talle kätte anda vaid kujutluspilt (siinsel puhul valgus) ja mõte (siinsel puhul enda armastamine). Alateadvus teeb ülejäänu ise ära.
See on intensiivne harjutus, sest see on fokuseeritud. Aga kas see tundub intensiivne? Ei, pigem üsna rahulik. Ma arvan, et tõeline emotsionaalne intensiivsus ongi selline, mis loob rahu ja armastust ja aitab arengule kaasa.
Juhendid
Esiteks. Pane muusika mängima. Midagi rahustavat, leebet, soovitavalt instrumentaalset. Selline pala, mis tekitab hea enesetunde.
Teiseks. Istu maha, selg toetatud seina või akna vastu. Võid jalad risti panna või välja sirutada, mis iganes tundub loomulikum.
Kolmandaks. Sule silmad. Naerata tasakesi. Kujuta ette, et ülalt tulvab sulle pähe valguskiir.
Neljandaks. Hinga sisse ja ütle endamisi: ma armastan end. Aeglaselt. Ole endaga õrn.
Viiendaks. Hinga välja ja koos sellega väljugu sinust kõik, mis on esile kerkinud. Kõik mõtted, emotsioonid, tundmused, mälestused, hirmud, lootused, ihad. Või pole mitte midagi. Hinga see kõik välja. Ära mõista kohut, ära jää millegi külge kinni. Ole endaga hea.
Kuuendaks. Korda neljandat ja viiendat sammu, kuni muusika läbi saab. (Kui su meel läheb rändama, siis märka seda ja naerata. Naerata sellele nagu sõnakuulmatule lapsele. Koos naeratusega naase hingamise juurde. Neljas ja viies samm. Meel läheb rändama, märka seda, naerata leebelt, naase neljanda ja viienda sammu juurde.)
Seitsmendaks. Kui muusika lõppeb, siis ava aeglaselt silmad. Naerata. Las see naeratus kasvab sinu seest välja. See on sinu aeg. See kuulub vaid sulle.
Miks ma kasutan muusikat? Kuna ma kuulan alati sama pala, toimib see nüüd ankruna, mis viib mind kergesti meditatiivsesse seisundisse. Vahest oleks veel parem ilma selleta hakkama saada, aga see on mõnus abivahend.
Tee seda meditatsioon tihti. Peagi paned tähele, et toimub midagi maagilist.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Kamal Ravikanti raamatust „Armasta end, nagu su elu sõltuks sellest“.
