Oleme teadlikud, et enne suhte alustamist on vaja teatud määral olla ka üksinda, et tekiks arusaam oma minast, sest alles siis on meil midagi ka teisele pakkuda. Kuid selles koopasuus on üks koletis – esimese asjana tuleb üksinda olles otsa vaadata oma üksildustundele. Sellest ei saa ei üle ega ümber. Te ei saa seda mõttetööga transformeerida, te peate minema täpselt selle üksildustunde keskmesse, et rahustada ja lohutada oma meeleheites ning hirmunud südant.
Ma tean, küllap tahavad paljud siinkohal lehekülje nurga ära voltida ja homme lugemist jätkata. Palun ärge lükake asju edasi. Ärge võtke endalt seda suurepärast võimalust terveneda. Need aastad, mis me oleme veetnud enese eest varjul, on meilt lõivu võtnud ja me oleme väsinud ja kurnatud. Peame leidma eneses selle julguse, et koletisele vastu astuda ja vabaneda sellest kohutavast üksijäämishirmust.
Esmalt, kui vaatame enesesse, võime näha ärrtituvust, kurbust, raevu, meeleheidet. See on okei. Laseme endal lihtsalt nende tunnetega olla, vaatame ennast kaastundlikult ja laiendame oma kaastundlikkust ka kogu inimkonnale, kõigile, kes ühel või teisel ajal samuti kannatavad.
Jungiaanlik analüütik dr James Hollis kirjeldab üksindust kui „ülemeelelist seisundit, kui inimene on täielikult hetkes kohal ja teadlik enesest“. Peame meeles pidama, et meie tegelik vaenlane pole mitte üksindus, vaid hoopis võõrandumine enesest. Me ei ole kunagi üksildased seetõttu, et oleme kaotanud kontakti teistega. Oleme üksildased, kui oleme kaotanud kontakti enesega.
Mul oli kord suhe abielumehega. Langesin klassikalise klišee ohvriks – lootsin, et ta jätab oma naise maha, nagu ta lubas. Ühel ööl, kui ma teda vajasin, aga teda ei olnud minu juures, kõndisin ma mööda oma korterit edasi-tagasi, silmitsi selle üksindusega, mida olin üritanud aastaid vältida. Karjusin ja tantsisin endast välja seda valu. Lamasin rusutuna nuttes põrandal ja ulgusin seda üksinduse ulgu. Ma ei nutnud mitte selle mehe pärast, vaid pigem kõigi nende aastate pärast, mil olin tundnud end teiste poolt hüljatuna, mahajäetuna ja ilma toetuseta. Ta oli lihtsalt minu viimane katse neid tundeid vältida. Aga see suhe ei aidanud mul nende eest ära joosta, jooksin selle suhte tõttu otse nende keskele.
Ma ei mäleta enam, kui kaua ma seal nutsin, aga hommikul ärkasin üles ja tundisn sisemist rahu. Helistasin oma abielus sõbrale ja lõpetasin temaga suhte ära. See oli esimene kord, kus tundsin, et olen end piisavalt kogunud, et olla nii tugev. Olin koletisega silmitsi sattunud ja tervena tagasi tulnud.
Kui sageli oleme end sidunud valede inimestega ainuüksi selle pärast, et oleme liiga hirmul üksinduse ees? Kui sageli oleme me hirmust jätkanud suhteid, mis juba ammu on oma ülesande täitnud? Millisel moel oleme me ohverdanud ennast, et vältida üksinda vaikuses istumist? On aeg seista silmitsi oma hirmudega ja transformeerida see ürgne üksildus oma tugevuse allikaks.
Erinevus hea ja suurepärase suhte vahel seisneb oskuses naasta koju iseenda juurde. Peale seda kogemust hakkasin teadlikult üksindust viljelema. Otsustasin iga päev teatud aja üksinda vaikuses veeta. Lülitasin välja televiisori, telefoni ja muusika. Panin käest raamatud, päeviku, ajalehe või jätsin ootele loomingulise projekti, mille kallal töötasin. Istusin. Või jalutasin. Või jälgisin oma hingamist. Mõnikord igavlesin. Mõnikord mitte. Aga see polnud oluline. Ma praktiseerisin seda edasi.
Pikka aega oli neis hetkedes alati kurbus üksinduse pärast. Ma lõpetasin kurbuse kartmise ja tegin sellest oma kaaslase. Kutsusin ta nii-öelda teed jooma. Nendest üksildusminutitest said minu põhilised „puhkepäevad“. Teatasin oma lähedastele, et veedan päeva vaikuses ja et nad ei muretseks, kui ma telefonile ei vasta. Lugesin, kirjutasin ja vahepeal kuulasin mahedat instrumentaalmuusikat, aga see oli ka kõik. Enamiku ajast puhkasin, paitasin oma kassi ja tegin magamistoa põrandal joogat ning kuulasin vaikust. Mõnikord tegin jalutuskäigu ja vaatasin puid.
Aga kogu selle aja ma jälgisin oma hingamist ja kuulasin oma südant. Meist said head sõbrad. Ja siis äkki ühel päeval oli kurbus kadunud. Selle asemel oli rahu ja vaikus. Ma ei olnud vaimustuses, et olin ikka veel vallaline ja üksinda, aga lõppude lõpuks oli see okei, sest mul oli endaga olla okei.
Tänasel päeval, kus mul on abikaasa ja väike laps ning täie koormusega erapraksis, igatsen ma seda aega isegi taga. Milline luksus, kui sul on nii palju aega enda jaoks, lihtsalt olemiseks. Seetõttu ongi oluline tunda rõõmu sellest, kus me hetkel oma elus oleme ja nautida seda, mis meil on, just siis, kui meil see on.
Mäletan, kui keegi ütles mulle kord, et mul võiks kõik see olemas olla – aga me ei saa kõiki erinevaid asju ühekorraga samal ajal. See on eriline aeg teie elus. Ärge jääge ilma selles ajas peituvatest võimalustest lihtsalt seepärast, et sooviksite elada kuidagi teisiti.
Õnnelik olemise saladus peitub selles, et aktsepteerid seda, mis sul on. Pole paremat aega üksinduse viljelemiseks, kui see aeg, mil olete veel vallaline. See on kingitus. Äge loobuge sellest.
HARJUTUS
Istuge täna hommikul vaikuses viis kuni viisteist minutit. Ilma ajalehtedeta, televiisorita, päevikuta, raamatuta, telefonikõnedeta, internetita, piiparita, ilma tegevuseta. Mine rahulikult keset müra ja kiirustamist ja pea meeles, milline rahu peitub vaikuses. Alustage nüüd. Ja hiljem võtke välja päevik ja kirjutage sellest kogemusest. Kui võimalik, veetke iga päev vähemalt viis minutit vaikuses ja üksinduses.
Autor: Katherine Woodward Thomas
Allikas: Katherine Woodward Thomas „Kuidas leida seda „õiget“”, kirjastus Pilgrim
