Ava külgmenüü

Me elame piltide ülemvõimu ajastul

Selfid pole mingi uus leiutis, sest autoportreesid on alati tehtud. 15. sajandi vararenessansi kunstnikud muutsid portreed väga oluliseks. Kuningaperede liikmed, usu- ja armeejuhid ning teised mõjukad ja rikkad inimesed lasid endast pilte maalida. Need portreed olid omanikele tõhusad staatusesümbolid, tugevdasid võimu ja toimisid propagandavahendina. Tänu pildile pidi tähtis tegelane tulevaste põlvede jaoks igavesti alles jääma. 17. sajandil elanud hollandlane Rembrandt van Rijn oli autoportreekunstipioneer, esimene selfimeister. Hiljem on iseennast, oma elu, inimlikkust ja vananemist mitmes liigutavas ja sügavas autoportrees uurinud paljud kuulsad kunstnikud, näiteks hollandlane Vincent van Gogh, mehhiklanna Frida Kahlo ja soomlanna Helene Schjerfbeck. Täpselt samamoodi nagu suured kunstnikud räägime piltide abil iseendast ka meie.

Võib-olla ka paljastame midagi iseenda kohta, kas siis teadlikult või kogemata. Mida tahab öelda inimene, kes postitab sotsiaalmeediasse aina uusi pilte endast ja oma abikaasast kallistamas ja musitamas? Tahan näidata, kui õnnelikud me oleme? Olen õnnelik ja tahan seda teistega jagada? Kui oleme sageli sotsiaalmeedias, siis on meie suhe tõeline ja paistab välja? Tahan veenda ennast ja teisi, et me oleme õnnelikud? Tahan selle inimesega õnnelikuks saada?

Ilma kontota saate ühes kuus lugeda kuni 5 tasuta artiklit. Selle artikli edasi lugemiseks logige sisse või liituge Alkeemiaga luues endale tasuta konto.