Looduslaps Mari Metsallik kirjutab värskelt ilmunud raamatus “Metshaldja päevik”, et vaid tingimusteta armastus ning vägivallatu suhtlemine suudavad tuua rahu ja harmoonia tagasi Maa peale.
Kas on üldse olemas mõnd teist teemat, millest oleks sama palju räägitud kui tingimusteta armastusest? Ometi on nii paljudel paaridel ikka veel probleeme ja arusaamatusi ning nii palju vallalisi inimesi väidavad end olevat ilma armastuseta. See kõik näitab, et valdavalt toimib meil tingimuslik armastus. Millal iganes on suhetes probleeme, on see märguanne, et oleme seadnud oma armastusele tingimused. Seega pole meil ka kunagi mõtet oma probleemides kallimat süüdistada, vaid alati vaadata iseenda sisse.
Tingimusteta tähendab ilma ühegi tingimuseta. Millised on tingimused armastuses ja suhetes? Enamus meist peab siinkohal silmas kindlaid nõudmisi oma partneri välimuse, iseloomu või töökoha kohta, aga tegelikult oleme oma suhetele seadnud ka palju sügavamad tingimused. Ajapikku oleme neid normaalseteks ja tavapärasteks pidama hakanud. Need on tõekspidamised ja väärtushinnangud, mida oleme sügavale endasse juurduda lasknud.
Kõige esimene ja enimlevinud neist on mõtteviis, nagu meie partner kuuluks kuidagi meile ja oleks meie oma. Mitte ükski inimene ei kuulu meile. Maisuses on meie omand vaid maine keha ja me ei oska sellegagi õigesti ringi käia ning seegi pole igavene. Inimestes on tohutu vajadus kontrollida kõike, kaasaarvatud oma partnerit. Vajadus kontrollida tuleneb hirmust ja kontrolli kaotamine tekitab hirmu. Mis hirm see on? See on hirm üksijäämise ees, hirm jääda ilma armastuseta. Hirm, et mind ei armastata, on enamuste tänapäeval levinud probleemide algpõhjus. On raske leida inimest, kelles poleks seda allasurutud hirmu.
Me ei oska selle hirmuga kuidagi käituda ja sellepärast klammerdume oma partnerite külge, otsides meeleheitlikult viise teda enda kõrval hoida. Aga hirm, mis pole enda jaoks lahti mõtestatud ja vabaks lastud, jääb ennast ikka ja jälle pidevalt meelde tuletama. Ta teeb seda kahtluste näol, mis naise ja mehe vahele tulevad, armukadeduse ja usalduse kaotusena. Kui meis on see hirm, tõmbame ligi selliseid partnereid, kes aitavad seda hirmu meis pinnale tõsta, et saaksime sellega tegeleda. Nad aitavad meid, need on meie hingedevahelised kokkulepped. Kuid kui paljud inimesed, kes on tundnud näiteks petmist, ärakasutamist või mahajätmist, oskavad seal leida põhjuseid iseenda hirmude seest selle asemel, et süüdistada partnerit südametuses. Kui meiega on sellised asjad juhtunud siis teame, et meie enda armastus ei ole olnud tingimusteta ja meis on hirmud üksi jäämise ees.
Tuletan veelkord meelde, et tingimusteta armastus on selline olek, kus saame oma partnerile öelda: “Tee, mida sa teed, vali, mida sa valid, mina armastan sind ikka.”
Kui tunneme niisugust armastust, siis ei tee meile haiget kui meie partner otsustab meie elust lahkuda ja teistsuguseid valikuid teha. Me mõistame seda ja tunneme hoopis heameelt, et inimene, keda armastame, omab julgust oma teed minna. Me suudaksime rõõmustada isegi siis, kui meie armastatu armastab kedagi teist, sest rõõmustaksime tema õnne üle. Meie hinge suurim soov on, et meie armastatu oleks õnnelik.
Nõuab julgust teha elus muutusi, sellega ei saa mitte igaüks hakkama. Iga muudatus elus on tervitatav, sest see on alati arendav. Isegi meie hinnangul negatiivsed valikud ja rumalad otsused elus on alati head, sest meie hing soovibki kõike kogeda. Me tahame kõiki kogemusi, sellepärast proovimegi elus kõiki valikuid ja see on hea. Meie ei pruugi mõista neid valikuid ja otsuseid kohe, ja ei peagi.
Kui meie südamed murtakse, kogeme me valu. See valu on meie jaoks võimalus suunata valu tänulikkuseks elu vastu, et näha iga õnnetuse taga õnnistust ning võimalust sügavaks äratundmiseks. Vahe tingimusteta ja tingimusliku armusuhte lõppemise puhul on selles, et esimesel juhul jäävad lahku läinud partnerid alati teineteise ellu, sest tingimusteta armastus ei lõppe kunagi. See jääb alatiseks olema, meenutades mõlemale osapoolele vaid head. Mõlemad hoolivad teineteisest ka tulevikus, kui eluteed on ammu lahku läinud ning tunnevad siirast rõõmu teineteise arengu üle. Nad teavad, et kumbki neist ei kao kunagi kuhugi ning nende armastus toob nad kokku ka järgnevates eludes aina uuesti ja uuesti, erinevates rollides ja kehades. Armastus toob nad igas elus kokku näiteks perena või sõpradena.
Tingimusteta armastuses ei eksisteeri petmist, ärakasutamist ega mahajätmist. Tingimusteta armastus kingib kahele armastajale täieliku ja piiramatu vabaduse. Ta ei keela midagi. Kui otsistame pühenduda tingimusteta armastusele, kaovad meie elust hirmud ja kaob petmise mõiste. Koos oma armastusega kingime partnerile ka vabaduse kõigis oma valikutes, millised iganes need ka poleks. Me kingime talle oma usalduse ning seda pole võimalik lõhkuda.
Usaldus, mida on võimalik lõhkuda, pole tõeline usaldus, vaid on ainult selle vari. Kui inimene ütleb, et näe, enne ma usaldasin sind, aga siis sa tegid mulle niimoodi ja enam ma ei usalda, siis see tähendab, et ta pole tegelikult kunagi usaldanud ning ta ei tea usalduse tõelist tähendust.
Tõeline usaldus ei tähenda seda, et partner teeb nii nagu me temalt tahame, vaid seda, et me laseme partneril teha seda, mida tema tahab. Kinkides oma kallimale sellise usalduse, aitame tal avada ja tervendada oma südant. Aidata läbi usalduse avada ja tervendada mehe südant on meie kui naiste ülesanne. Üsna pea avastame, et mees hakkab kiirgama samasugust usaldust meile tagasi. Ta saab avatumaks ning ületab piirangud. Niimoodi loome me oma kallima südames ilu. Armastus on tasane ja hoidev, tasakaalukas ja rahulik, armukadedus on alati egoistlik.
Armastus on omaette teadvus, elav energia. Armastus on puhas energia, ilu ja igakevadise ellu tärkamise sümbol, ta vajab pidevat toitu. Tõeline armastus aja jooksul vaid kasvab. Kõik halb ja haigused tulevad vaid armastuse energia blokeeritusest.
Tingimusliku armastusega suhe lõppeb alati pisarate, süüdistuste ja solvumisega. Sellises suhtes olnud armastajad ei taha kumbki otsida probleemide põhjuseid iseendast ja eelistavad näha kõige halva põhjustajana teist inimest. Armastus muutub tingimuslikuks juhtul, kui tema jaoks pole loodud sobivat keskkonda.
Kui igatseme endale kallimat, peaksime esmalt kogu tähelepanu koondama iseendale, sättima kõik oma kallima jaoks valmis. Tundma, et ta juba on meiega. Peame leidma armastuse enda seest üles. Me peame tundma, et meis on armastus, mida jagada ja vajadusel peame olema valmis ootama oma õiget kallimat nii kaua kui vaja.
Naiselikkus ongi õige ootamine ning sellele järgnenud intuitiivne äratundmine. Seni saab naine hoolitseda enda eest, oma välimuse ja tervise eest ning saada Jumalannaks mehe jaoks.
Me sünnime maisusesse korduvalt nii mehe kui naisena. Seega iga inimese elu esmane ülesanne on õppida olema Mees või Naine. Selle vastu kipuvad eksima inimesed, kes avastavad oma elus vaimse tee ja sellesse vaimsusesse ära kaovad. Materiaalne elu minetab tähtsuse ja ainsaks eesmärgiks saab vaimne areng. Kuid me sünnime põhjusega mehe või naisena maailma, kus kõige suurem, tugevam ja kõikvõimsam jõud on mehe ja naise vaheline kestev ja kasvav armastus. Me tuleme siia õppima just seda ning kõik muu on teisejärguline.
Olen näinud palju naisi, kes avastavad vaimsed teadmised, saavad tervendajateks või õpetajateks ja unustavad oma esmase rolli ja ülesande – olla naine ja armastada meest. Neid hakatakse imetlema ja kummardama ning see toidab uhkust, mis ei lase enam neil alistuda mehele lihtsalt naisena, olla alandlik ja suurepärane koduperenaine. Naine hakkab end mehest kõrgemaks pidama ning sealt saavad kõik probleemid alguse. Enamasti jäävad sellised naised üksi ning isegi siis ütlevad nad, et ükski mees pole lihtsalt nende vääriline.
Naine on mehe muusa, tema ülesanne on meest inspireerida looma. Mehe teod peegeldavad seda, milleks naine teda inspireerib. Paljud naised tahavad oma mehi muuta, see on osa tingimustega armastusest. Tingimusteta armastuses armastab iga naine oma meest just sellisena nagu ta on, ta lihtsalt armastab kõike temas ning ei tunne vajadust teda muuta. Ometi just sellise käitumisega ta muudabki meest tohutult. Sellisest naisest voolab välja kuldset valgust, see on muutuste valgus ja see kuldne sädelus ümbritseb meest, lahustades ka temas raskusi ja negatiivsust.
Kõik head omadused mehes, millele naine keskendub ja mida mehe juures rõhutab ja välja toob, tugevnevad ja saavad toitu. Kui naine rõhutab oma mehe negatiivseid külgi, paneb ta aluse sellele, et mees muutubki lõpuks üleni oma halbade omaduste orjaks. Õppigem võtma vastutus selle eest, millisteks tegudeks me oma partnereid igapäevaselt mõjutame.
Autor: Mari Metsallik
Katkend pärineb Mari Metsalliku äsja ilmunud raamatust “Metshaldja päevik”
Vaata raamatu kohta lähemalt kirjastuse Pilgrim kodulehelt
Kuula Mari Metsallikut Raadio 2 saates “Hallo, Kosmos!” (12.05.2013)
