Räägime Margitiga seenejahist ja metsarahust. Ta on äsja naasnud Lõuna-Eestist Rõuge seenepäevadelt, mis on tema sõnul tippsündmus, kuhu tulevad kokku seenefotograafid ja mükoloogid. Selliste inimestega metsas seenel käia on Margiti jaoks tohutu elamus.
Rõuges toimus äsjailmunud Seeneaabitsa esitlus. “Igaüks, kes üritusel oli, ostis raamatu!” rõõmustab Margit, kel õnnestus saada oma seeneraamatule ühe tuntuma seenefotograafi Vello Liivi autogramm.
“Rõuges oli nii kohalikke kui ka Tallinna rahvast. Valmistasime põnevaid seenetoite – näiteks toorest kollasest pilvikust õuna, oblikate ja saialilleõitega salatit ning kivipuraviku carpacciot. Õpetasin perfektse pilvikupihvi praadimist – kuidas karamelliseerida seene pind nii, et ta ka samas ilusti läbi küpseb ega muutu kuivaks. Tegime sirmikupihve – andsin võimaluse proovida nii munaga paneeritult, kui “minu moodi” paneeritult ehk ilma munata, kuid hästi õhukeses jahupuuderduses. Veel sai degusteeritud kitse-limanutte, kitsemampleid ja põõsas-kobarheinikuid,” kirjeldab Margit õhinal.
Nende nelja päeva jooksul korjas ja töötles seenegurmaanist usin kohvikupidaja ligi 150 kg seent! Kohapeal leotas ja soolas, lisaks kuivatas suure paberkotitäie kivipuravikke. Seened toob Margit metsast mitte üksnes oma perele mõeldes, vaid ka oma kohvikute toiduvaliku rikastamiseks. Praegu on Mamos iga päev menüüs 1–2 seenetoitu ja katsetamisel aina uued road.
“Seenesaak oli nii hea, et ei jaksanud metsast välja tuua. Olin vahepeal lausa solvunud, et mul jääb seenejaht niiviisi ära, sest ma ei saanud autost kaugemale kui paarkümmend meetrit ja korvid olid juba täis. See oli müstiline!”
Kõige sobivam viis kirjeldada seenejahti on lugu, kui Margit kaotas seenenoa ja marssis tuldud teed tagasi seda otsima. Nuga leitud, korjas ta tagasiteel sama teerada käies veel terve korvitäie hõrgutavaid magepilvikuid ja kitsemampleid. “See ongi tõeline jaht, kuidas metsas ringi vaadata ja näha iga lehe ning rohututi alla! See hoiab meeled ergud, peab olema täiega kohal.”
Lisaks üüratutele seenekorvidele toob Margit metsast koju kaasa ääretut rahu. “Metsas saan mina tervikuks! Seal tundub kuidagi kõik nii õige. Mulle meeldib, et võin metsas inimesi seeni tundma ja leidma õpetada, aga kui saan olla ja käia päris üksi, on kõige suurem nauding ja rõõm!”
Kõige põnevam on aga käia sellises metsas, kus teisi pole. Kui Margit lähebki üksi seenele, ragistab ikka mõni teine seeneline läbi võsa tema juurde. “On olnud toredaid ja naljakaid juhtumeid, kus on hakatud mul lausa sabas käima. Ise ütlevad – me teame küll, kes te olete, lihtsalt me vaatame, mida te korjate.” Siis muutub Margit märkamatult giidiks ja tema seenekorvid inspekteeritakse korralikult läbi. Mõne seenelisega on vahel päris tore teretada ja jõudu soovida ning arutada läbi kupatamise ja valmistamise viisid. Ja siis pilgeni täis korvidega ja õndsa tundega koju minna. “Siis on selline tunne, et korvid sikutavad käed maani ja ise tuled ja tead, et ühtegi seent enam korvi ei mahu… Tuled läbi metsa tagasi ja vaatad, kui ilus kõik on! Sügisese metsa kargus on midagi sellist, mis teeb sind seest kristallselgeks.”
Margit paneb end metsas füüsiliselt vägagi proovile. Mäest üles-mäest alla liikumisega ei tee ta endale seenelkäiku liiga mugavaks. Läheb läbi rägastiku ja seda igalt poolt. “Seenejaht peab olema ikka korralik, nii et kintsudes on hiljem tunda, et on võsastikus ragistatud. Mõjub figuurile hästi,” naerab Margit.
Uurin, mis mõtted tal metsas pähe tulevad. “Metsas ei ole mõtteid ega nälga. Nälg tuleb siis, kui hakkad metsast välja tulema. Mulle kohutavalt seened meeldivad ja huvitavad üliväga! Jälgin, millised seened koos ja kuidas kasvavad, kas on erinevaid indikaatoreid, millised parasiidid neil on. Ma tean, et see ei kõla eriti seksikalt, aga nii see on.”
Margit toob alati metsast väikese herbaariumi jagu ämblikke, nälkjaid, muidu jooksikuid ja ussikesi, sest tema pojale meeldivad putukad. Tema jaoks on elamus uute seenemetsade väljapeilimine. Eriti kui selgub, et seal pole keegi käinud, pole prahti ega kommipabereid.
Mets on Margiti rahuoaas. “On võrratu tunne minna rahulikult selles karges õhus, kus loodus on tegelikult oma küpsuse tipus, õhus on niisket värskust ja seenelõhna, päike sillerdab, kuskil meri kohiseb. Ja millised värvid! See paneb minu jaoks asjad perspektiivi. Vaatad sipelgapesa, kus kõik sibavad ringi ja saad aru, et oled ise ka vahel selline sipelgas, et see ongi osa süsteemist ja masinavärgist. Teinekord, kui oskad seda kõrvalt vaadata, siis paljud asjad ärritavad hoopis vähem ega tundugi üldse olulised.”
Margit on sulnist rahu täis, on sellest lausa täitunud. Ja ka Margitit on sügis täis – küll televisioon, raadio, nädala- ja kuukirjad kubisevad intervjuudest. Rahval ja tal endal on nii suur seenehuvi, et poolest augustist kuni septembri lõpuni on kõik nädalavahetused metsaskäimistega hõivatud. Aga samas pole selle tiheduse juures temas märgata mitte rabelemise jälgi, vaid rahu ja mõnusat küllust.
“Praegu on minu aeg… Ma tunnen alati, et sügis on minu aeg. Metsas ei ole palav, on mõnusalt jahe. Seal on kõik tegelikult imeliselt valmis, kõik lõhnab. Tunnen, kuidas meeled teravduvad.”
Need inimesed, kes on Margitiga koos metsas seenel käinud, räägivad sellest kui võrratust ja erilisest kogemusest. Margiti sõbrad ütlesid tema ja veel ühe aktiivse seenesõbra kohta nõnda: “Mitte seenehullud, vaid paduseenehullud!”
Tekst: Terje Metsavas
