Paljudele meist on kõige suuremad raskused need, mida endale ise põhjustame. Ent kunagi pole liiga hilja ega ka liiga vara armastavat lahkust harjutada. Nagu oleks meil surmahaigus, kuid võiksime sellegipoolest veel üsna pikalt elada. Teadmata, kui palju aega on meile jäänud, võime hakata oluliseks pidama järelejäänud tundide, kuude või aastate jooksul iseenda ja teistega sõbraks saamist, kirjutab Pema Chödrön oma raamatus "Kui kõik variseb kokku".
Öeldakse, et mõistmata, kes me oleme ja mida teeme, nägemata oma käitumismustreid ja harjumusi, pole võimalik valgustatuseni jõuda ega isegi mitte rahulolu ja rõõmu tunda. See ongi maitri – enda suhtes armastava lahkuse ja tingimusteta sõbralikkuse arendamine.Mõnikord aetakse see protsess segamini paremaks saamise või enesearendamisega. Võime olla nii sisse võetud headusest enese vastu, et ei pööra üldse mingit tähelepanu, missugune on meie mõju teistele.
