Tervise hoidmisel on kõige tähtsam optimistlik suhtumine maailma ja inimestesse. Kui sul seda ei ole, siis sa võid süüa mida iganes ja teha mida iganes, aga see ei tööta.
Üldiselt ma ei ole eriti haige, aga kui olen, siis ma teki all laulan: mina tervenen, mina tervenen … Limpsin jõhvikamahla või joon iisopiteed ja laulan. Ja hommikuks ongi sageli kõik korras. Vaata, meie keel on nagu arvutihiir, tema tekitab vibratsiooni ja kui ma rõõmsalt laulan „mina tervenen“, siis see kajab läbi kogu keha, pealaest suure varbani välja ja jälle tagasi, ja kõik rakud saavad teada, et nad tervenevad. Ja saavadki terveks. Aga kuidas inimene tavaliselt käitub? Oi, ma olen nii haige, oi, mul on hirmus paha olla, oi-oi-oi … soiub ja soiub ja soiub enese järjest haigemaks. Peab vaatama, mida oma keelega teed, see on kõige suurem vaenlane, kui valesti kasutad.
Või mida teevad inimesed siis, kui lähedane on raskelt haige? Sageli soiuvad nõnda: sa ei tohi ära surra, sa pead elama jääma, mis ma ilma sinuta teen jne. Sellise hädaldamise ja muretsemise peale tunneb teine nüüd ennast veel süüdlasena ka, et haige on. Kui tahad inimest aidata, siis armasta teda, ole ta suhtes positiivne ja mõtle tema peale siis, kui oled ise positiivne. Ja lepi sellega, kui ta otsustab siitilmast ära minna, sest tema elutöö sai ära tehtud.
Koroonal on tegelikult väga suur eesmärk. Ta tõstab üles surmahirmu energia ja paneb inimesed iseendaga tööle. Surmahirm on alateadvuses ja sa pead ta sealt vabastama, aga kuidas sa muidu selle kätte saad, kui ei ole surmaga silmitsi. Kuni seda energiat oma alateadvuses kannad, seni ei saa sa vaimses arengus edasi minna. Maise elu põhieesmärk ei ole lapsi sünnitada, vaid oma vaimsust laiendada ehk teada saada, kes me oleme.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Mai-Agate Väljataga raamatust „Minu elu ja lugu“.
