Elukäänakuid me ette ei tea ja ei peagi teadma. Kui miski asi on energeetiliselt ammendanud, siis me nimetame seda elukäänakuks. Ma tean, et mul seisab ees veel üks käänak, aga mis see on ja kuhupoole, seda ma ei tea. Ja see on väga hea, et pole õrna aimugi, sest kui teaks, võib-olla hakkaks see segama seda, mida ma praegu teen, kirjutab Mai-Agate Väljataga oma äsja ilmunud raamatus „Minu elu ja lugu“.
Paljud unenäod näitavad tulevaid elusündmusi, aga neist ei pea juhinduma, kui just üks ja sama unenägu pidevalt ei kordu. Aga see, et kõrgemad jõud on olemas, on fakt. Ja et nad on siin meie kõrval kogu aeg ja on väga huvitatud meie arengust, on ka tõsi.
Me võime küll tagasi ajada ja öelda, et neid pole olemas, kui me neid ei taju, aga sellele vaatamata on nad olemas. Skeptikud ütlevad muidugi, et need on hallutsinatsioonid. Alguses, kui ma rääkisin oma tajudest nende kuuldes, kes ei uskunud selliseid asju, siis oli küllaga neid, kes nähvasid, et on ajude pehmenemine või hallutsinatsioonid või et oleks viimane aeg psühhiaatri juurde minna. Ja alguses ma solvusin, aga pikkamööda õppisin ära, et me ei olegi kõik ühesugused ega peagi olema ühesugused. Kõrvuti peavadki eksisteerima erinevate sagedustega hinged, sest tänu sellele saame õppida ja areneda. Kui oleksime kõik ühesugused, ei üritakski me ennast energeetiliselt kõrgemale viia.
Me peame kõike seda kogema ja tänu sellele õpime respekteerima ka skeptikuid. Me õpime teist inimest respekteerima sellisena, nagu ta on. Ka mu loengutes tõuseb ilmtingimata keegi püsti ja küsib minu käest, kust ma võtan kõiki neid tobedusi. Siis näitan näpuga ülespoole! Meid õpetavad inimesed ja olukorrad tänu kogemustele, mida me saame.
Kui olukorda ei oleks, kuidas saaksime seda õppida? Igal asjal, mis siin maa peal juhtub, on oma eesmärk. Kui inimkond ennast ei muuda, keerab ta käntsu sellele maakerale. Ka Covidit oli vaja selleks, et inimene ennast muudaks – hakkaks teisi rohkem hindama ja teistest hoolima ning mõistma, et me oleme üks suur tervik. Selleks on vaja kogemust saada, et kui sa kukud tervikust välja, siis sured ära. Kõige parem õpetaja ongi olukord, mille sisse me satume. Kui sa koged midagi, siis see on jääv väärtus.
Paljud ütlevad, et nad vihkavad Putinit. Ei ole vaja vihata, sest esiteks ei ole Putinil sellest sooja ega külma ja teiseks mõjutab sinu sees olev vihatunne sinu, mitte kellegi teise füüsilist keha. Nii et ära vihka mitte kedagi, isegi mitte kõige hullemat kurjategijat. Kui vihkad kedagi, siis tegelikult vihkad iseennast. Kui armastad iseennast, armastad maailma ja oled terve. Sallimatus kutsub esile vähkkasvaja.
Nii lihtne see ongi, aga inimesed ei tea seda, sest inimestele õpetatakse lapsest peale, et maailm on see, kes teeb meid kas õnnelikuks või õnnetuks. Ei ole niimoodi. Meie alateadvuses asuvad tunded on need, millega me ei oska ümber käia. Meie tunded on loomejõud ja kui me näiteks oma viha ja sallimatusega ei oska õigesti ümber käia, siis hävitame iseenda ära. Aga ikka ajame teiste süüks. Õpi aru saama, et kui tema teeb niimoodi, siis tagajärjed on niisugused, ja kui teeb naamoodi, siis on tagajärjed naasugused. Maailm kogu aeg näitab sulle ette.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Mai-Agate Väljataga raamatust „Minu elu ja lugu“.
