Antje Stokman on teadlane, õppejõud ja praktiseeriv maastikuarhitekt. Ta on pälvinud sel aastal maastikuarhitektuuri eriala märkimisväärse Topos Landscape Award preemia uute meetodite eest linnaplaneerimise teaduses ja õpetamises. Ta on üks peaesinejatest Tallinnas novembri alguses toimuval rahvusvahelise maastikuarhitektuuri kongressil „Mind the Gap. Landscapes for a New Era“. Kongressi eel leidis Antje aega vastata paarile küsimusele maastikuarhitektuuri osas. Kongressi eel leidis Antje aega vastata paarile küsimusele.
Oled üks peaesinejatest Euroopa Maastikuarhitektide Föderatsiooni regionaalsel kongressil “Mind the Gap. Landscapes for a New Era” (eesti keeles ‘’Märka tühimikku. Uue ajastu maastikud”). Tühimikud linnasturktuurides ning -elus ilmnevad kõikides linnades. Mida tähistab “tühimik” Sinu jaoks? Miks tühimikud ilmnevad ja kas alati on vaja neid täita?
Rääkides tühimikest Euroopa Maastikuarhitektide Föderatsiooni kongressi kontekstis, sooviksin vaadelda tühimikke erinevate elukutsete vahel, kelle vastutada on meie linnakeskkonna kujundamine ning samuti tühimikke, mis eksisteerivad maastikuarhitektide erialas. Päris tihti pöördutakse maastikuarhitektide poole, kui vajatakse “ilusate rohealade eksperte”. Maastikuarhitektid kaasatakse konsultantidena peale seda, kui linnaplaneerimise ja insenertehniliste lahendustega on jõutud lõpuni ning projekti piirid on paika pandud ja lõplikud. Selle konfliktiga kokkupuutumine seab maastikuarhitektid kahte omavahel vastandlikku rolli. Üks võimalus on leppida oma rolliga kui igavikuline kaunistaja, kes järjepidevalt dekoreerib fragmenteeritud ruume, mis on ehitisi ümbritsevad jäänukid või süsteemid linna infrastruktuuris. Teiseks võimaluseks on aga võtta roll kui alatine keskkonnakaitsja, kes rabeleb selle nimel, et vältida, kompenseerida või kahandada maastikesse sekkumisi, mis on olnud eelnevalt ellu viidud inseneride, arhitektide ja teiste maastikuarhitektide töö tulemuseks. Kuidas saame konstruktiivselt taastõlgendada selle situatsiooni kui võimaluse võtta maastikuarhitektidele juhtiv roll lahendamaks konflikt kujundamise ja ökoloogia vahel? Kuidas saame sellele põhinedes arendada uue jõu, mis lubaks maastikuarhitektidel teiste elualade esindajatega võrdselt panustada planeerimisprotsessidesse, kus hetkel domineerib vaid ruumiline kujundus? Ja kuidas leiavad maastikuarhitektid endile kliente, kes näeksid eriala esindajates juhtivat, mitte aga toetavat rolli? Ja seda eelkõige seepärast, et suudame neid maastikuarhitektuuri olulisuses veenda.
Kongressi eesmärgiks on pakkuda akadeemikutele, professionaalidele ning valdkonna spetsialistidele võimalust jagada kogemusi – kuidas luua linnaruumi, kui võimalik on kasutada erinevate valdkondade võtmeoskusi. Toetudes isiklikele kogemustele, mida pead tähtsaks avalike ruumide loomisel linnakeskkonnas?
Maastikuarhitektidena peaksime selgitama, et kujundatud maastike ilu ei viita vaid nende paikade nägemisega kaasnevale ametliku esteetika kvaliteedile. Põhiolemuslikult pöörleb maastikuarhitektuur vormiva esteetika ümber. Maastikuarhitektide tõlgendus aja muutumisest, vastastikest suhetest teiste süsteemidega nagu linn, ühiskond, hüdroloogiline ringlus, infrastruktuur või bioloogiline mitmekesisus, ongi selle esteetika tulemuseks.
Maastikud pole staatilised ega eales lõplikud. Maastikud kasvavad. Nad muutuvad vastavalt ilmastiku tingimustele ja aastaaegadele. Maastikuarhitektide kohuseks on kindlaks määrata ökosüsteemi loomuomased dünaamikad ja neid inimeste vajadustele vastavaks parandada, kasutades selleks kujundusimpulsse. Samal ajal peaksid maastikuarhitektid lõpptulemusest andma ülevaate ka klientidele ning koostööpartneritele. Looduslikel süsteemidel nagu pinnasel, veel, taimestikul ja mikroorganismidel on iseseisev struktureerimisvõime ning sisemine efektiivsus, mida maastikuarhitektid saavad kasutada ning tõsta kujundusstrateegiate abil esile.
Paljudes riikides on suurimaks väljakutseks avaliku ja erasektori koostöö puudulikkus maastiku- ja linnakeskkonna projektide planeerimisel ja elluviimisel. Kuidas sellele väljakutsele lahendus leida?
Maastikuarhitektidel on vaja selgeks teha, et nende kaasamine ning maastikuarhitektuuri projektide elluviimine ei tähenda koheselt ebavajalike kulude kasvu. Kui näiteks insenertehnilisi projekte peetakse alati vajalikeks, siis maastikukujunduses nähakse tihti majanduslikult ebamõistlikku luksust. Just see on põhjus, miks maastikuarhitektid peaksid kaasa lööma infrastruktuuri projektides, nagu näiteks üleujutustega toimetulek, vihmavee juhtimine, reovee käitlus, teedeehitus. Maastikuarhitektid peaksid aitama teiste erialade esindajatega võrdsetel tingimustel välja töötada lahendusi, mis üheaegselt vastavad inimeste heaolule ja ellujäämise funktsioonidele ning moodustaksid ökoloogiliste ja esteetiliste eesmärkidega terviku.
Kui maastikuarhitektide võimuses on panna alus professionaalsele avalikule arutelule – kuidas parandada ruumilist ja keskkonnakvaliteeti infrastruktuuri projektides, võib selle lõpptulemuseks olla maastikuarhitektide uus roll. See roll kätkeks endas selliste suuremahuliste projektide algatamist ning juhtimist. Lõpptulemuseks oleksid aga uued volitused maastikuarhitektidele ning paremad projektid avalikkusele.
Intervjueeris ja loo kirjutas Piret Potisepp, Alkeemia.ee
