Millist elu sa igatsed? Kas sa pead selleks oma elus midagi muutma? Sageli hakkavad inimesed enesearenguga tegelema ja õpetajat otsima siis, kui tahavad oma elus midagi muuta. Ja küsimus „Mismoodi peaks minu elu muutuma?“ on domineerivaks motiiviks püüdlustes muutuste, valgustumise ja arenemise suunas. Mina usun, et vastus sellele küsimusele on juba sinu sees olemas. Me varjame oma hirmu ja ebakindlust sageli otsustamatuse taha, teeseldes, et ei tea vastust või väljapääsu. Aga vastus on su sees olemas ja just seetõttu sa teelahkmele jõudnud oledki. Sest sul oli vastus olemas juba enne küsimuse tekkimist. Kui sinu sees vastust poleks, ei küsiks sa endalt, mida tuleks teha, kirjutab Kristina Mänd-Lakhiani oma raamatus „Ebatäiuslikkuse võlu“.
„Kõik teised on sinu peegeldused – sinu enda mõttemaailma kaja.“ Byron Katie
Ma ütlen sulle veel midagi: kui sa tunned, et pead elukvaliteedi muutmiseks mingit süvaanalüüsi tegema, siis ära näe vaeva. Lahenda ära see üks probleem, tunnista seda üht tõde, leia endas julgust lahti harutada see üks keeruline mõistatus ja kõik ülejäänud pusletükid langevad oma kohale.
Pole vaja neelata mingeid imerohtusid ega osta midagi, mida iganes lahenduseks pakutakse ja selle pähe sulle müüakse. Sa ei vaja muud kui julgust ja heatahtlikkust, et oma hirmudele otsa vaadata ja endaga aus olla. Jõhkralt aus.
Kui ma neljakümnendale eluaastale lähenedes enda eluvalikutes kõhklema lõin, oli kõige hirmutavam mõte see, mida ma oma lähisuhtes tahan ja vajan. Üritasin muuta oma elus kõike muud, ilma et oleksin puudutanud seda üht kõige suuremat hirmuhalvatust tekitanud elutahku. Püüdsin vältimist kompenseerida sellega, et lihvisin kõik muud eluaspektid peaaegu täiuslikuks.
Ma ei ütle, et abielulahutus oli õige või ainus lahendus minu suurele ja hirmsale probleemile, kuid ma ei julenud nii pikki aastaid tõele näkku vaadata, et lõpuks muutus probleem nii pakiliseks ja väljakannatamatuks, et sellest polnud enam pääsu. Ja kui ma lõpuks ei suutnud enam teeselda, et kõik on hästi, oli mu reaktsioon loomulikult peaaegu plahvatuslik, intensiivne ja äärmuslik, sest olin oma tõde nii pikka aega alla surunud.
Mida kiiremini sa tõde tunnistad ja oma hirmudele vastu astud, seda rohkem teeotsi sa lahti jätad ja seda mõõdukam on su reaktsioon. Kuna me oleme liiga kaua rahul status quo’ga, pigistame liiga kaua silma kinni ja teeskleme paremate aegade nimel, jõuame lõpuks punkti, kus peame hüppama tundmatusse, kuristikku.
Ja seepärast ongi aeg olla iseendaga täiesti aus: milliseid muutusi sa oma elus tegema pead? Millised on need rasked vestlused, mida on vaja pidada? Millised on need hirmutavad otsused, mida tegema pead? Milliseid julgeid samme on vaja astuda?
Mul on sulle häid uudiseid: need muutused saavad alguse sinust. Mõte oma uute piiride, reeglite ja soovide väljaütlemisest võib olla hirmutav, aga endaga rahu tehes ei ole see nii raske, kui sa arvad.
Las ma selgitan. Mind kutsuti kunagi külalisesinejaks saatesse, mida võõrustas üks tore ettevõtja, podcaster ja idealistlik ja kirglik noormees. Meil oli enne salvestuse algust lühike vestlus ja saatejuht ütles muu hulgas, et ta on üha enam pettunud maailmas, ühiskonnas ja inimkonnas üldiselt. Mõistsin teda täielikult, sest olin oma karjääri alguses olnud maailma erinevates paikades seotud mittetulundusühingute ja vabatahtliku tööga puudustkannatavate kogukondadega. Teadsin, mida tähendab olla innukas, abitu, väsinud, tunda soovi parandada maailma, anda endast kõik ning jõuda arusaamisele, et inimkonna probleemid on suuremad, kui üks inimene lahendada suudab.
Mulle lähevad senimaani korda kliima, poliitika, vaesus ja sõjad, kuid ühe nüansiga: täna ma usun inimestesse. Jah, neisse samadesse, kes on teinud vigu ja rumalaid otsuseid, neisse, kes ise on oma hädades süüdi.
Mul on väga tugev õiglustunne ja mind on väga lihtne vihale ajada, kuid üks asi on kapitaalselt muutunud: ma olen rahu teinud maailmaga, jamaga, milles me oleme, inimkonnaga ja meie pahedega. See võib kõlada vastuoluliselt, kuid tegelikult pole siin vastuolu. Viha ja pettumus on loomulikud reaktsioonid välistele sündmustele, kuid ka neid emotsioone tundes saab sügaval sisimas olukorraga leppida (või vähemasti selle poole teel olla). Ma eelistan otsuste tegemise jätta hetkele, mil ma toimuvaga rahu olen teinud.
Probleemiga ei saa tegeleda samas emotsionaalses seisundis, mis probleemi tekitanud on. Selleks on vaja rahulikku meelt ja rahunemist, et suuta asjadele kiretult otsa vaadata ja küsida endalt: mida saan mina olukorra parandamiseks teha?
Ja seepärast olen ma maailmaga rahu teinud, ent soovin endiselt seda paljudes aspektides paremaks muuta. Lisaks on üks kummaline seos, mille olen oma aastatepikkuses töös enesearengu- ja transformatsioonivaldkonnas avastanud: mida rohkem sa endaga rahu oled teinud, seda rahulikumalt suhtud maailma enda ümber.
- Mida rohkem suudad armastada end koos kõigi puuduste, draakonite, mõlkide ja kriimudega, seda enam õpid aktsepteerima ka teisi inimesi kogu nende ebatäiuses.
- Õppides aktsepteerima oma veidrusi ja tujusid, õpid sa leppima ka teiste inimeste kapriiside ja pentsikustega.
- Kui suudad olla lahke ja kaastundlik enda suhtes, õpid olema tõeliselt sõbralik ja heatahtlik ka teiste suhtes.
Meil on sageli probleeme teiste aktsepteerimisega just seetõttu, et me pole suutnud iseennast täielikult aktsepteerida. Kui sa ei suuda elada koos oma puudustega, ei suuda sa aktsepteerida ka teiste inimeste puudusi. Kui oled seadnud endale väga kõrged standardid, nõuad ka teistelt väga kõrgetele ja saavutamatutele standarditele vastamist.
Sinu suhe ümbritsevasse maailmasse peegeldab sinu suhtumist iseendasse. Tehes rahu oma tõe, oma piiride, oma soovide, tahtmiste ja väärtustega, on sul jõudu ka teisi nendest informeerida.
Kui tunned iseennast prioriteediks seades häbi- või süütunnet, tundub sellest maailmale teadaandmine hirmutavana.
Kui sa tunned häbi sellepärast, et tahad olla õnnelik, projitseerid sama suhtumist loomulikult ka teistele inimestele. Ja otse loomulikult hurjutavad siis teised sind selle eest, et oled isekas ja tahad olla õnnelik. Aga kui oled veendunud, et sinu õnn on oluline ja väärtuslik, ei kõiguta sind see, kui mõned inimesed võivad sind või sinu kavatsusi valesti mõista.
Minu suhe maailma on lakmuspaberiks minu suhtele iseendaga. Kui ma märkan, et teised inimesed ajavad mind närvi või ärritavad, küsin endalt: „Mis on minus sellist, mis mind ärritab, miks ma nii reageerin?“
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Kristina Mänd-Lakhiani raamatust „Ebatäiuslikkuse võlu“.
