Sõnaühendiga masu põhjendatakse viimaste aastate jooksul kõiki tagasilööke ja ebaõnnestumisi. Asi on nii suureks puhutud, et tekib tunne nagu oleks läbi aegade kõige raskemad ajad. Millest küll selline arvamus? Aeg oleks lõpetada hädaldamine.
Ma ei saa päris hästi aru sellisest jutust, et meil on masu, et vaesus on suurenemas, et maksimaalselt 5% inimestest juhib maailma majandust ja kõik suuremad varad on nende käes, et maailm on hukka minemas?
Ma küsiks, millal on üldse maailmas hea elada olnud, kas enne meie aega või enne Kristust, kas 11 sajand, 15 sajand, 19 sajand, 20 sajand või hoopis praegu? Mõtle natuke sellele! Minu arust on läbi aegade olnud see 5 % inimesi, kes juhib majandust on ta siis klanni juht, ülik, mõisnik, rahamagnaat, poliitik või pankur. On läbi aegade olnud keskklass, on läbi aegade olnud vaesed ja kerjused. Isegi nende nimetatud gruppide % on läbi aegade olnud vähe kõikuv. Vahest on sõjad muutnud olukordasi kehvemaks, kuid sõjajärgsed aastad on selle keskmise protsendi ikka taastanud.
Võiks öelda, et tänapäeva arenevas ühiskonnas on meil pigem tekkinud palju hüvesid, seega ei tohiks me hädaldada mingist masust, sest me elame siiski juba palju mugavamat ja lustlikumad elu, kui meie esivanemad.
Milleni ma tahan jõuda. Inimesed, tegelege endaga ja enda asjadega. Kui sa teed mingit tööd, siis tee seda hästi. Piisab, kui sa pead kinni ajast, pead kinni lubadustest ja sa annad endast oma tööl maksimumi. Ära soovi teistele halba ja ära keera neile jama kokku nende selja taga. Hoia oma kaasat, oma lapsi, armasta neid. Toeta oma sõpru ja ära unusta neid. Ja mis kõige olulisem, räägi positiivsetest asjadest, mõtle positiivsetele asjadele ja tee positiivseid tegusid. Unusta negatiivsed asjad ja ära tõsta neid enam esile!
Autor: Ardo Siemer
