Ava külgmenüü

Looduslikud pühapaigad peaks olema kaitse all omaette mälestise liigina

Uuest Muinsuskaitseseaduse eelnõust on välja jäetud looduslik pühapaik kui eraldi mälestise liik. Muinsuskaitseseaduse eelnõu arutelul ei saanud Maavalla Koja esindajad ametnikelt vastust küsimusele, miks ja kuidas kadus juba eelnõu väljatöötamiskavatsuses kavandatud mälestise liik. Ametnikud kordasid argumente, mis olid teada ka juba enne mälestiseliigi asjus kompromissi saavutamist.

Maavalla Koja vanem Madis Iganõmm ütles selle kohta: “On teada, et looduslikkude pühapaikade kaitse jääb loomu poolest muinsus- ja looduskaitse vahelisse alasse. Kümnekonna aasta jooksul toimunud ekspertide arutluses jõuti kompromissini, et Muinsuskaitseseaduses tuleb hiite ja muude pühakohtade jaoks kehtestada omaette mälestise liik. Nüüd on see järsku eelnõust välja jäetud ning pühapaigad loetud arheoloogiamälestisteks nagu seni. Looduslikel pühapaikadel on tegelikult arheoloogiaga vähe tegemist ning nende lugemine arheoloogiamälestisteks on varem tekitanud praktilisi probleeme. Maausulised nõuavad mälestise liigi taastamist.”Maavalla Koda edastas Kultuuriministeeriumile ettepaneku taastada seaduseelnõus looduslik pühapaik mälestise liigina.1925. aasta Muinasvarade seadus määratles kaitstavate mälestistena loodusmuinasvarad, nagu ohvrikivid, ohvripaigad, hiiepuud ja pühad allikad. Nõukogude ajal niisugust mälestise liiki olla ei tohtinud.

Ilma kontota saate ühes kuus lugeda kuni 5 tasuta artiklit. Selle artikli edasi lugemiseks logige sisse või liituge Alkeemiaga luues endale tasuta konto.