Live fast, die young – läbipõlemise piiril elav depressioonipõlvkond ehk millal on viimane hetk elus aeg maha võtta

Äärmiselt vajalik soovitus: puhake! Ma armastan oma isa selle eest, et iga kord, kui ma käin tema juures maal, ta ütleb, et puhka. Seda ta ütles ka siis, kui me olime kõik alles lapsed, et puhake.

Ma võin rääkida, mis siis saab, kui teed tööd 7 päeva nädalas ja ei anna endale aega puhata. Meie kehal on piiratud võimed! Täiskasvanud täiskasvanuteks, aga me nõuame seda ka oma lastelt. Live fast, die young – on see õige? Äkki liiga kiire võimalus siit jalga lasta? Äkki on ikkagi meid siin vaja veel väga pikalt, väga terve ja rõõmsana, väga erinevateks eesmärkideks?

Pange ennast kellegi rolli, kes on nii usin koguaeg ja peab midagi tegema, kuhugi jõudma, olema selge ja adekvaatne, olema tark, olema toetav, olema kõike, mida teised tahavad… Kes ei julge kunagi öelda, et tal on raske, ta vajab tuge, ta vajab mõistmist oma kaasinimestelt, kellega ta koos siin elus kulgeb. Enamasti praagib ühiskond need inimesed välja – ei saanud hakkama, ei ole väärtuslik, ei ole see ja teine ja kolmas.

Tänapäeva ühiskonna haiguseks on saanud 21. sajandi stress ja multiülesandlemine ehk soov olla oma kiire elutempoga samal ajal mitmes kohas. Aga mis saaks siis, kui me suudaksime olla kiirustades saja koha asemel ühes kohas sada korda paremini? Mida me tunneme seda kiiret elu elades? Adrenaliininäärmed töötavad viimse piiri peal, et naeratust kõrvuni hoida ja seegi ei tule alati hästi välja, sest kuklas hingab üleväsimus, pidev enesetõestamine, ühiskonna lati ületamine, kellekski enamaks saamine… Aga mitte iseendaks olemine… Kas see on tänane argireaalsus? Ja ei ole sugugi vale koht küsida – kas sellist reaalsust me soovisimegi? Kõik lubadused, et liigume valgusesse ja armastusse, on justkui suurenev illusioon lõhestuva ja aina kiireneva elutempoga maailma raamides, või siiski… Läheme tagasi juurte juurde?

Kas te mäletate aga lapsena neid hetki, kus saitegi ise olla, oma mänguasjadega mängida nii, et keegi ei sundnunud, ei käskinud, ei korraldanud – et saite olla vaba, joosta looduses paljajalu, tunda maapinna külmust oma jalgade all, tunda värskust ja kergust, tunda loodusega ühes olemise hingust – lubame seda endale ja ka oma imearmsatele lastele, kes seda samuti vajavad!

Läbipõlemine on kehaline reaktsioon sellele, kui sa ei suuda enam seda koormat kanda. Ja kusjuures see pole isegi meie enda koorem, vaid väljastpoolt peale pandud normid, mille täitmiseks peame ennast kas ületama, alandama, muutma, paenutama, pingutama ja kõike muud, mida me ise ei ole. Läbipõlemine on nii salakaval, et enne seda, kui see toimub, rakendab su keha äärmiselt jõulised ressursid, et teha viimased energeetilised pingutused, et täita su aina suurenevaid nõudmisi endale ja teistele… Ja siis on kõik – tekib tohutu madalseis, keha on väsinud ja kurnatud, pea on mõtetest tühi, sest energeetiline süsteem annab kusagilt järele ja hakkab lõivu võtma organitest ja rakkudest ja paneb sind täiesti vägisi puhkerezhiimile… See on tohutult ebamugav tunne – see ei möödu ei trenniga ja kindlasti mitte üleöö – see on seisund, kus on vaja pikka puhkust, et taastada oma jõuvarud, korrastada oma mõtted, anda kehale aega minna uude vormi. Ebamugavustunne on ilmselgelt aeg muutuda – see muutus võib sind hoopis uude kohta elus juhatada. Kuid pigem – ära vii ennast nii kaugele, aga puhka juba varem! Muuda oma elu juba varem!

Ja sa ei kukkunud läbi! Vaid olid liiga pikka aega liiga tugev, liiga tubli, liiga särav, liiga andev, liiga palju kõigile teistele elav! Nüüd saad sa palju rohkem iseendaks, armastad end rohkem, väärtustad end rohkem, mõtled, oled, suhtled, armastad teisiti, annad ennast teistele teisiti, lood teisiti, jätad teiste arvamused teiste mõelda – muudad end lõplikult ja pikendad sellega oma elu!

Kui keegi sinu armsatest inimestest on läbi põlenud, siis tea, et sa kunagi ei suuda aru saada või mõista, mida ta tunneb, sest sellesse olukorda ei saa sa end panna ennem, kui sa pole seda tundnud ise omal nahal. Ja see pole olukord, kus öelda – tõuse püsti ja liigu edasi! See on olukord, kus öelda inimesele – ükskõik, mis sinuga toimub, see on okey ja ma olen olemas, nii nagu ma alati olen olnud.

Magamine on parim viis oma keha energeetiline tase taastada. Puhkamine on olemine, kus meie keha taastab oma sisemised jõuvarud ja inimene saab kontakti tagasi oma hinge olemusega ja teadmisega, miks ta tegelikult siin on. Siis on palju lihtsam elada ja miljon väikest küsimust saab ühe lihtsa vastuse.

Ärge tahtke liiga palju ja kõike korraga. Nautige kasvõi seda, et meil on ilus puhas loodus, terved pereliikmed, soe kodu. Normaalne puhas toit. Me ei pea kellekski saama, kuhugi jõudma ega midagi tegema, sest oleme ka lihtsalt juba siia sündides äärmiselt väärtuslikud, igaüks meist!

Kas me peame täitma ühiskonna kasvavaid norme? Äkki peaksime hoopis muutma ühiskonda nii, et ühiskond täidaks meie muutuvaid vajadusi? Et ühiskond peaks olema mures meie pärast, mitte ei ole vastupidi, et inimesed jooksevad end raha ja materiaalsuse pärast hulluks, jättes täitmata oma päris elus olemise eesmärgi? Milleks me siiski ikkagi siia tulime?

Autor: Triin Katriin