Vanarahvas tundis lindude keelt ning sain neilt tihti head nõu ning abi. Mikk Sarv kirjeldab oma loos, et lindude keele mõistmine pole võimatu ka tänapäeval, tuleb vaid vabastada meel argimõtlemisest ja paluda tuge vaimolenditelt.
Ennemuistsetes lugudes on linnukeelte mõistmine midagi sarnast tänapäevasele kõrgharidusele. Iga vähegi enesest lugupidav muinasjutukangelane saab sellega hakkama. Ja lindudelt on paljutki, mida õppida. Kõrgel taeva all lennates näevad ja mõistavad nad kõiki meie tegemisi ning taipavad sedagi, mida me siin maad mööda roomates aimatagi ei või.
Põnev on taas üle lugeda Kreutzwaldi “Eesti rahva ennemuistseid jutte” ning avastada seoseid, mis lapsepõlve lugemiste aegu olulised ei tundunud. Raamatu esimene lugu on kullaketrajatest tütardest, kes lonkur-vanaeidele päevast päeva peavad kuldsetest linadest kuldset lõnga ketrama. Mälu turgutuseks kirjeldan olulisemaid seiku loost.
Kolm neitsit ketravad päevast päeva, just samamoodi nagu regilaulu ilmaääre peal istuvad neli neitsit, kellest kolm tegelevad vööde ja kangaste loomisega ning neljas ootab peigu:
Mis seel sormukse sisessa?
Neli noorta neitsikesta:
üks seel kuab kuldavööda,
teine vaalib vaskivööda,
kolmas poomib pollesida,
neljas nutab noorta miesta.
Igaühel on vaba voli kõrvutada nelja neitsi tegemisi omaenda kogemustega taevalaotusel ja silmapiiril toimuvaga. Mõelda võib neljast ilmakaarest, kus idas, lõunas ja läänes on midagi juhtumas ehk siis kus kolm neitsit on midagi tegemas ja loomas ning neljandas, põhjakaares on ööune ja ootamise kaar. Sama on ka aastaringi ja aastaaegadega. Kolmel aastaajal, kevadel, suvel ja sügisel on midagi toimumas, muutumas ja juhtumas ning neljandal aastaajal, talvel, tuleb vaid oodata ja loota.
Kullaketrajate tööandja ja toitja, lonkur-vanaeit, keda tüdrukud oma emaks peavad, käib mõned korrad aastas kodunt ära. Siis jätab ta tütardele äraoleku päevade jagu tööd kätte, hoiatades neid kasinusele, et lõng ei katkeks ega kulla hiilgus tuhmuks. Tütred viskavad selle üle nalja, sest ükski jõud pole seni suutnud lõnga katki kiskuda ega hiilgust vähendada. See on üsna samamoodi, nagu me inimestena ei usu maavärinaid ega hiidlaineid tulema ja ehitame otse ookeanikaldale.
Kuni siis saabub hurtsikusse metsa eksinud noor kuningapoeg, kes sedamaid võidab noorima tütre südame. Lahkudes lubab ta tüdrukule järele tulla ning koju naiseks viia. Ning oh häda, nii sõlmitud side kaotab noorema tütre kedratava kulla hiilguse ja kisub katki katkematu lõnga. Koju saabunud vanaeit taipab kohe juhtunut ja lubab poisi hukata, kui see tagasi peaks tulema.
Nüüd on noorimal tütrel häda käes ja aeg kasutada eidelt lapsepõlves õpitud linnukeeleoskust. Esimene suleline, kellelt abi palutakse, on kaaren, kes on vägev nõialind ja maailmalooja ka paljude teiste rahvaste muistendites. Kuigi kaaren on must, tuleb teda kõnetada valgelinnuna, sest oma südames usub ta end olevat lumivalge, just samamoodi, nag meiegi igaüks oma südames end õigeks, heaks ja valgeks peame. Kaaren on valmis kuningakotta sõna viima, kui vaid seal linnukeelte mõistjat leiduks. Õnneks on kuningakojas aednikupoisina tööl tuuletarga poeg, kellel linnukeeled suus. Ta annab hoiatuse kuningapojale edasi ja toob tagasi sõnumi, et üheksandal ööl tuleb kuningapoeg mõrsjale järele. Tasuks saab kaaren suure lihatüki. Rohkem kaaren selle muinasjutu tegelastele appi ei tule, küllap on tema töö sellega tehtud. Küll aga on veel viis erinevat kahejalgset suliskuubedes sõpra oma nõu ja jõuga inimeste tegemistesse sekkumas enne kui lugu lõpeb.
Üheksandal ööl viibki kuningapoeg mõrsja kaasa, kuid vanaeit läkitab nõiakera põgenikule järele ja see ehmatab tüdrukut kandva hobuse jõesillal tagajalule, nii et neiu jõevoogudesse kaob. Kuningapoeg on vapustatud, ei söö ega joo pikka aega. Soome targa nõu järgi viiakse ta tuuleõhu kätte, mis masenduse metsa puhub ja eluvaimu taastab. Kuid pool ta südamest on kadunud koos kallimaga. Igatsedes läheb ta sillale ja kuuleb seal kurba laulu jõe pealt.
Kedagi pole näha, vaid vesiroos õõtsub vee peal. Noormees läheb metsahurtsikusse vanematelt õdedelt nõu küsima, kes taipavad, et vesiroos nende moondunud noorem õde on. Nad söödavad nõiarohtudest küpsetatud kaku kuningapojale ja nõnda saab temastki üleöö linnukeelte mõistja. Hommikul metsateel kuulebki ta linnurahvalt lugusid kõige ilma kohta, kuni lõpuks rästas ja harakas ka tema lugu arutama hakkavad. Harakas teab, et kuningapoeg soome targalt võiks hõlpsalt nõu leida kuidas kallimat, kes vesiroosiks moondunud, päästa saab. Mees kuuleb pääsukesi Soome poole teel olevat ja saadab nendega küsimise soome targale. Nädala pärast tuleb kotkaga vastus ja üksikasjalik õpetus, kuidas toimida. Tuleb minna sillale, end üleni mudaga määrida, nii et ühtegi valget kohta ei jää, siis kahe näpuga ninast võtta ja hüüda: “Mehest vähki!” Siis vähina vee alla minna ja vesiroosi juured põhjast lahti harutada, viimasest juureharust sõraga kinni võtta ning koos taimega allavoolu ujuda, kuni vasakul kaldal kähar pihlakas nähtavale tuleb. Sealt veidi edasi tuleb väikese sauna suurune raudkivi kaldal. Selle juures tuleb ohata: “Jõenupust neitsi, vähist mees.”
Kuningapoeg jääb kõhklema, kas minna ja teha, nagu õpetatud, või mitte. Seitsmendal päeval ütleb vares talle, et soome targa õpetust võib alati usaldada ning et linnukeeled pole kunagi kedagi petnud. Söakust juurde saanud noormees teeb, nagu õpetatud ja saabki oma kallima kätte. Nagu muinasjutus ikka, abiellutakse kähku ja elatakse õnnelikku elu. Pool aastat hiljem meenutab harakas kuningapojale, et vanemad õed on veel päästmata. Harakas teatab ka, et kolm tüdrukut on röövitud kuningatütred, keda röövija vangis hoidis ja varastatud kulda ümber töötama sundis. Siis minnakse metsa ja päästetakse ka vanemad õed, lonkur vanaeit hukatakse ja metsahurtsik põletatakse.
Loos tulevad linnud oma nõu ja tarkusega seitsmel korral inimestele appi. Abistavaid linde on kokku kuus: kaaren, rästas, harakas, pääsuke, kotkas ja vares. Harakal on au tulla koguni kahel korral õpetajaks, esimesel korral juhatab ta kuningapoja soome targa käest nõu otsima ja teisel korral saadab ta vanemaid õdesid päästma ning avab kolme tüdruku ja lonkur-vanaeide loo tagamaad.
Muude rahvaste lugudega võrreldes hakkab silma erinevate lindude hulk selles loos. Mulle meeldib mõelda, et see peegeldab lisaks Kretuzwaldi teadmistele lindudest ka meie rahva teadmisi ja hoolimist erinevatest lindudest. Huvitav on mõelda, miks harakas koguni kahel korral loos tegijaks saab. Ehk võib põhjuseks olla tema silmapaistev must-valge sulekuub, mis ta teiste hulgast esile tõstab? Nii on temas korraga valgus ja pimedus, päev ja öö, see ilm ja too ilm…
Lindude keele mõistmine pole ilmvõimatu ka tänapäeval. Selleks tuleb vaid end lahti haakida argimõtlemisest, kus maailmal on vaid üks, ilmsi nähtav ja tajutav pool. Müütiline mõtlemine annab võimaluse tajuda ka maailma teist, vaimset poolt, mis esimest täiendab ja toetab. Seda saab kogeda meelerännul, sõnastades selgelt oma küsimuse ning paludes abi ning tuge vaimolenditelt, kes end ilmutavad lindude või loomadena. Ajapikku tuleb mõistmine, et ka metsalinnud juhtuvad meie teele alati just õigel ajal, et meile oma nõuga toeks olla. Maailm on ju loodud üksteist toetama ja aitama, mitte halvustama ja hävitama. Nii ei lööda palujale suu peale ja abi on alati käeulatuses olemas.
Autor: Mikk Sarv
