Lea Dali Lion: see on minu elu ja ma naudin selles elus iga sekundit!

Lea Dali Lion, kes meie hulgast lahkus igavikku kõigest 47aastasena, oli lauljatar ja laululooja, kelle looming puudutas paljusid. Ta oli erakordselt ilus naine ja hea ema. Inge Pitsneri ja Marek Sadami raamatusse “Tahaks veel midagi öelda … Lea Dali Lion” on kokku kogutud mälestused, pildid ja värvid, mis heidavad kaunilt joonistatud valgust erakordselt huvitava inimese eluteele. On lealikku naeratust, äratundmisrõõmu ja muidugi lahkumispisaraid. Loodame, et need lood juhatavad lugejaid tema muusika juurde ning annavad elujaatavat temalikku olemist. Lea oskas olla õnnelik ja soovib teile sama.

Katkend raamatust “Tahaks veel midagi öelda … Lea Dali Lion”

“See on minu elu ja ma naudin selles elus iga sekundit!” Need olid Lea sõnad ka siis, kui teel olid katsumused või keerukad olukorrad. Ta lubas endal vaimustuda kõige üle, sest alati on ju valik – kas kukud maha ja langetad pea või valid olla julge, aktsepteeriv, lahendusi otsiv ja ka rõõmus selle üle, et üldse midagi niisugust kogeda saad. Elu on nüüd ja praegu. “Nii kui sa hakkad midagi ootama, kaotad kõik, mis sul just hetk tagasi oli.”

Lubamine olla inimesel see, kes ta on, oli Lea jaoks esmatähtis.

“Sa ei pea kogu aeg iseendale vabandama, et sa oled sina! Kui sa ei ole sina ise, siis pole sind tegelikult olemaski, sest mitte keegi teine ei saa olla sina. Mitme inimese elu sa oma elu asemel elad? Ja kui palju on sinu sisse trüginud neid inimesi, kes on iseenda seest ära joostes hakanud sinu sees sinu elu otsima?”

“Ma soovin, et kõik inimesed terveneksid, kui mina ruumi astun,” õhkas Lea. Olles läbi proovinud erinevaid seisundeid iseenda nahas, kaotades end ja taas leides, sai ta aru, miks talle on antud selline kivine tee – selguse jaoks on vaja täiuslikku kaost.

Kui näed roosakasvalgeid õunapuuõisi, suveöö sumedaid laineid, laanes lindu koos kauni õiega, taeva tuliseid värve, vihmapiisku tuules või neid kõige valgemaid lumehelbeid, siis hoia meeles seda märgata, vaimustuda, jagada … ning Lea Dali Lion ongi sinuga!

/…/

Elu noodi sees

Kirjutas Marek Sadam

Kuidas kirjeldada kirjeldamatut?

Lea muusikat saab kõige paremini aimata seda korduvalt kuulates. Iga sõna, iga kindlat ja iga uitavat nooti. Kõike juhuslikku ning kõike, mis peabki olema täpselt nii.

Ta ei jaganud argielus sõnades palju. Ainult valitutele. Sedagi aegapidi järjest vähem. Kõik on kirjas muusikas. Võimalik, et mitte haiguse, vaid hinge kogunenud mõtete tõttu jäi kuuldavaid laule järjest vähemaks, kuigi töös oli palju. Ilmselt kirjeldamatult rohkem tema sees. Neid avaldamata saladusi on omajagu. Jätkuks meil vaid oskust ja aega avastada. See on üks imeline maailm. Ühe ingelliku tüdruku maailm, kelle tiivapuudutustest ja ingliks kasvamisest me osa saime. See on suur õnn.

Tihti avaneb muusika lihtsates hetkedes, värvides, maitsetes. Hea looja jätab hulganisti pilte, millest kokku seada ilus tervik. Õnneks jõudis Lea palju. Aeg oli napp.f

Nendes mõtisklustes avavad end mõned uksed, mis annavad teeviidad. Lõplik avastamine jääb igaühe enda teha. Lea armastas teatavat salapära ja ometi oli lõputult avali. Avali elule ja muusikale.

Lugematul arvul muusikuid võiks pajatada kokkupuudetest selle erakordse looja ning häälega, aga midagi peab jääma tulevikuks ja müüdiks, mis saab tekkida sumedate õhtute lummas. Just nendel hetkedel, kui maa põleb ja tahaks veel midagi öelda.

Palju on rääkimata lugusid ja olulisem nendest on looming, mida edasi kanda.

Suudlus, mis põletab huuli veel pikki aastaid – tema see oli.

Lea laulis: “Joonista valgus!“

Ja valgus sai.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Inge Pitsneri ja Marek Sadami raamatust “Tahaks veel midagi öelda… Lea Dali Lion”.

Seotud