Kui hea oleks vahel teelahkmel seistes kuulata kellegi siiraid südamest tulevaid nõuandeid. Kellegi, kellel on sinu suhtes alati parimad kavatsused. Kellegi, kes näeb suurt pilti. Kellegi, keda võid jäägitult usaldada. Kellegi, kes ei unusta, kuhu sa lõpuks soovid jõuda. Kuulaksid ja usaldaksid sa tema juhatust ka siis, kui nõuanne sind hirmutab või tundub ebamugavana?
Kujutle hetkeks, et sügaval sinu sees elab pisike lind, kelle laul on sind alati saatnud. Sellel linnul on unistuse värvides suled, kõikenägevad silmad ning sinu hingekeeles kõlav laul. Lapsena juhatas see lind kõige põnevamate mängude ja võlumaailmade juurde. Aitas sul leida sõpru ja joonistada muinasjutte. Hoiatas sind ohtude eest ning aitas lootusetuse ähvardavates varjudest leida lootuse valgeid kiiri. Sind saatev linnulaul oli osa elust, midagi milles sa kahelda ei osanud.
Kasvades taipasid, et mitte alati ei ole sinu enda valikud sellised, mis teistega tahtmistega kokku sobivad. Kaaslased seadsid nii mõnegi mõtte, idee või unistuse kahtluse alla ja see ei meeldinud sulle. Sa tahtsid kuuluda, sobituda, armastatud olla ja hakkasid oma linnus kahtlema. Võib-olla on see lind rumal ega teagi, kuidas on õige ja kuidas peab? Igaks juhuks panid sa tema väikese keha ümber raudse puuri, et ta sind sobimatul hetkel häirima tulla ei saaks. Sulgesid kõrvad tema rahutuks tegeva laulu ees, mis mõnikord teisiti valida soovitas. Ega tehtud otsused ja valikudki lausa halvad olnud, aidates sobituda ja olla tavaline, olla aktsepteeritud. Normaalne. Iga kord tehes valiku, mis ei läinud linnu heatahtliku soovitusega kokku, jäi ta laul vaiksemaks ja sinu unistuse värvides maalitud suled tuhmimaks.
Normaalne pole suurepärane. Sa teadsid seda ja seepärast ütlesid endale, et kunagi kuulan ma jälle tema laulu. Siis kui olen saanud ja saavutanud kõik, mida vaja. Lõpetanud veel ühe kooli, saanud tasuvama töö, soetanud auto või kinnisvara. Mis iganes oli see, mida vaja. Siis kui. Kunagi. Ja nii elades olid sa ühel hetkel unustanud, et ta on olemas. Hääl, kes teadis kõike ja oli alati sinu poolt. Lind, kelle laul pidi sind juhatama õigele teele, ilu ja headuse juurde. Sellise elu juurde, mida tegelikult soovisid.
Tema puur roostetas pisitasa ning lind isegi hakkas vaikselt unustama. Unustama lendamist. Unustama laulmist. Unustama, et ta seda kõike oskab. Aga ta oskab ja mäletab. Kui sa vaid leiad ta uuesti, lubad teda taas kuulata ja puuriukse avad, et ta saaks vabanda ringi lennata. Tõusta kõrgele taevalaotusesse ja vaadata sinu elule distantsilt, näha suurt pilti ja teelahkmeid, mille vahel valida. Õrn tuul puhub ta tiibadelt sinna vajunud tolmukihi ja sinu sügavaimate unistuste värvid on taas nähtaval. Päikesekiirte soe paitus sulatab pettumusejää linnu südames ning värske õhk täidab ta rinna uue jõuga.
Sinu hinge lind lendab taas vabana, valmis sind saatma ja juhtima. Iga päikesetõus kingib uue võimaluse oma unistuste suunas liikuda. Iga päeva loojang täidab südame sooja tänulikkusega õiges suunas astutud sammude eest. Öösiti lendab ta linnutee poole, süües säravaid tähemardikaid- hingetoitu, mis aitab soovidel täituda.
Kujutle, et sügaval sinu sees on keegi, kellel on sinu suhtes parimad kavatsused. Keegi, kelle siirad nõuanded tulevad südamest. Keegi, kes pole unustanud, kuhu sa soovid minna. Otsi ta üles, ta on olemas.
Autor: Elina Lahesoo
Loe lisaks: Südame hääl – meie tõeline olemus
Kas sina kasutad rohkem ego või südame keelt?
Sina ise oled oma elu looja
15 suurepärast mõtet, mida tasub iga päev meeles pidada
