Ava külgmenüü

Lapsena kogetud armastuse puudus ilmutab end täiskasvanueas armastuse puudumises iseenda või ümbritseva vastu

Meie sisimasse peitunud armastuse puudumine viib selleni, et me ei julge või ei taha teistele läheneda ega paljastada oma võimetust ja igatsust. Ainus varjupaik oleme enda jaoks ise koos oma kokkuklopsitud kaitsemehhanismidega. Aga kust on pärit armastuse puudus, mis paneb meid ennast teistest inimestest ja elust eemale hoidma?

Armastuse puudus pärineb mineviku kogemustest. Kusagil oma teel oleme omandanud veendumuse, et meie jaoks ei ole armastust olemas. Taoline kogemus võib olla pärit erinevatelt eluetappidelt, aga kui see pärineb varajasest lapsepõlvest, pesitseb armastuse puudus me olemuses eriti kindlalt.Viis, kuidas mind minevikus on koheldud, on saanud võimsaks sõnumiks selle kohta, kui palju ma inimesena väärt olen. Täiskasvanud inimene kohtleb ennast suures osas samasugusel moel, nagu tema elu tähtsad inimesed teda on kohelnud. Jätkan sealt, kus teised pooleli jäid. Lähedased on mu väärtuse sellega määranud, kuidas nad on mulle armastust üles näidanud või näitamata jätnud.Kui minu kogemus on see, et mind on palavalt armastatud, olen vähehaaval oma armastusväärsuse kohta kinnitust saanud ja seda uskuma hakanud. Kui ma seda usun, suhtun endasse armastusväärselt.

Ilma kontota saate ühes kuus lugeda kuni 5 tasuta artiklit. Selle artikli edasi lugemiseks logige sisse või liituge Alkeemiaga luues endale tasuta konto.