Ava külgmenüü

Lapsena jonnime, täiskasvanuna vaidleme?

Jonn on meie sisemise vastupanu väljendus. Jonnime, kui meile tundub, et meid sunnitakse tegelema millegagi, mida me ise ei ole valinud. Kui meile tundub, et väline ei kuula, ei tunnusta ega tunnista meie Mina. Me kuuleme:"Sa pead tegema nii nagu ma ütlen/teen/olen," - ja jonn käivitub. Kui lapsena kisasime, trampisime, viskusime põrandale, siis täiskasvanuna argumenteerides, väideldes ja otsides vastuväiteid - me vaidleme. Vaieldes/jonnides peame lahingut oma Mina eest ja oma Mina nimel.

Lapsena öeldes “palav”, vajame vaid välise peegeldust, et kontrollida, kas me oleme oma tunde õigesti nimetanud, kas meist on aru saadud või me anname lihtsalt infot enda kohta. Täiskasvanu ükskõik kui mõistlikud soovitused ja lahendused ei ole meie endi omad. Meile tundub, et ei usaldata meie endi võimet olukorda lahendada või me ei otsigi hetkel lahendust. Abi vajades ju küsiksime:”Palun aita”.Täiskasvanu poolt ette öeldud lahenduskäigud sunnivad last jonnima. Jonn – lahendus, mis on lapsena kõige kättesaadavam. “Ma kisan nii kaua, kui keegi minust ometi aru saab”. Täiskavanupoolne korrale kutsumine, nõudmisega jonnimine koheselt lõpetada, ei ole lahendus.

Ilma kontota saate ühes kuus lugeda kuni 5 tasuta artiklit. Selle artikli edasi lugemiseks logige sisse või liituge Alkeemiaga luues endale tasuta konto.