Kuidas minna edasi, kui armastus saab otsa ja inimesed otsustavad suhte lõpetada? Heidit Kaio annab oma raamatus “Vestlused Priiduga. Lahutus” nõu, kuidas hoida end pinnal, kui tundub, et suhte lõpuga hakkab saabuma ka maailmalõpp.
Oluline eluõppetund on aga see, et headel aegadel tuleb valmistuda halbadeks. Loodetavasti neid kunagi ei saabu, kuid kogudes häid emotsioone ja ehitades end tugevaks ja iseseisvaks, saad väärtusliku pagasi igal juhul.
Sõprussuhted on kõige olulisemad. Siinkohal ei mõtle ma ainult elukaaslasega ühiseid semusid, kes tavaliselt pika kooselu jooksul välja kujunevad, vaid ka neid, kes on ainult sinu omad. Kui lahkuminek osutub keeruliseks, võivad sõbrad olla sunnitud pooli valima. Ära anna hinnanguid neile, kes sinu elust taanduvad. Nad ei pruugi ise ka olla parasjagu heal pinnal või on oma elus etapis, kus ei taipa sõpruse väärtust. Teinekord võib tuumikpaari lahkuminek olla sedavõrd vapustav, et sõpruskond laguneb. Ette ei tea ja tagantjärele süüdistada ei maksa.
Headel aegadel vaata üle, kas sul ja sinu elukaaslasel on “kõrvalsuhteid” ehk sidemeid, mis pole teie kahe ühised. Hoia ise neist sõbrasuhetest kümne küünega kinni ja võta aega, et neid toita. Toeta ka kaaslast, et tema saaks oma sõpru hoida.
Nuputasin välja kuus punkti, mida olen näinud inimeste elus peale lahkuminekut toimivat. Need võiks olla väärtuslik kandam, mis lubab end tunda sotsiaalselt sõltumatuna. Nagu on oluline ka materiaalne sõltumatus.
Kas sul on oma sõpruskond? Ma ei mõtle ainult elukaaslasega ühiseid sõpru. Oma sõbrad võivad olla inimesed, kellega seob ühine minevik, näiteks kooli- või ülikoolikaaslased. Mingi traditsioonilisuse kõrgendav meeleolu võiks olla. Nad ei pea olema tingimata südamesõbrad, kes teavad su elu iga võnget, aga sul on alati hea meel neid näha. Messengeris saab toredaid suhtlusgruppe moodustada, kellega ühendust pidada.
Eriti väärtuslik on, kui sul on sõpruskond, kellega olete läbi põimunud ja koos kasvanud, kellest tead, et isegi kui elu viib mõneks ajaks eemale, võite alustada sealt, kus viimati pooleli jäi.
Mul on nii klassikaaslased kui ka ülikooliaegsed sõbrad. Olime koos noored, sukeldusime samal ajal töisesse ellu ja saime riburada lapsi. Neid suhteid ei saa notaris ka lõhkuda!
Kas sul on päris oma sõber, kellega saad südamest rääkida? Selline, kellest tead, et ta on lojaalne sulle. Teinekord on tähtis ainuüksi teadmine, et sa pole maailmas üksi. Et keegi on telefonikõne või sõnumi kaugusel. Isegi kui sa seda võimalust ei kasuta.
Hoia sidet sugulastega, sest nad on sinu. Noorena ei tundu sugulased olulised. Lapsed võtavad kogu aja ja tahaks ka sõpradega koos olla. Vanemana aga mõistad, et teid ühendavad ühised kauged mälupildid ja tundetükid. Sugulasi tuleb hoida, sest neid ei saa valida… aga ka nemad pole saanud sind valida.
Kas sul on sõpru, kellega minna koos teatrisse, kinno või nädalavahetusel reisile? Osale erinevate inimeste eludes ja nemad osalevad sinu omas.
Meie ümber on alati hulk inimesi – sõbrad, sugulased, tuttavad, töökaaslased. Kas nende seas on keegi, kellega koos tunned end hästi, kuid lähedust polegi tekkinud? Kusjuures ma ei mõtle siin midagi romantilist. Temaga koos olles tunned, et oled saanud midagi juurde. Hakka toitma selliseid suhteid.
Südamerahuks: kas oled võimeline majanduslikult iseseisvalt toime tulema?
Meie ümber võib olla armsaid sõpru, kes kui märkamatud putukad toituvad sõpruskonna olemasolust ja tähelepanupurust. Neile on see oluline, nad kuuluvad kuhugi. Inimesed on erinevad. Mõni peab iga peo keskmes karmoškat tõmbama, teine aga on õnnelik, kui saab viimases reas istuda. Isegi rea vahetamine oleks õudne, rääkimata lavale minekust. Tal on vaja, et keegi tõmbaks lõõtsa, pillimängijale on vaja publikut.
Pikaaegse paari lahkuminek on nagu plahvatus. Esialgu saavad pihta need, kes on epitsentris, loo südames. Peategelased. Seejärel lööklaine levib. Isegi mitu aastat. Ja jõuab õige kaugetesse nurkadesse. Teinekord üllatud, kes kõik sellest on puudutatud.
Sageli on sõbrad olukorras, kus peavad valima poole. Aga pole reeglit, mis asjaoludel joondutakse ühe või teise taha. Tunnen paari, kus mehe sõbrad joondusid naise taha, kuigi mängus polnud kolmandat osapoolt kummalgi. Mees kaotas kõik – sõbrad ja kodu. Teiste seas pöördus temast eemale parim semu, kellega nad olid noortena linna peal hullanud nagu kutsikad.
Määravaks võib osutuda ühe liidri hoiakuvõtt, tema selja taha lähevad ka teised. Siiski on sõpruskondade suhtekeemia ümberjoonistumine ettearvamatu ja võib võtta aastaid.
Vaata Heidit Kaio raamatu “Vestlused Priiduga. Lahutus” kohta lisa kirjastus Pilgrim kodulehelt.
