Lahkujate viimased soovid: ela siin ja praegu, homme võib olla juba hilja

Raamatu “Kui aega on jäänud vähe …” autor Inna Narro on kliiniline psühholoog, kelle igapäevane töö on seotud surma ja leinaga. Hiiul töötatud aastad on aidanud tal mõista armastuses avalduvat imet. Elu ja surma piirimaile sattunud inimeste lood on olnud tema jaoks just sellised vaimsed õppetunnid, milles avalduv tarkus on piisavalt väärtuslik selleks, et seda lugejatega jagada.

Mees (71): “Ma sain paar aastat tagasi valmis oma mereäärse kodu, ilusa väikese maja mõnekümne meetri kaugusel rannast. Saime naisega veeta seal vaid kaks aastat. Unistasime mõnusast pensionipõlvest … ja nüüd olen ma suremas. Ma tahaksin veel kord minna koju, istuda mere ääres ning kuulata, kuidas ta kohiseb.”

Maja ehitamisega käib sageli kaasas seik, et maja valmimisse pühendatakse aastaid aega ja ressursse ning kui unistuste kodu on valmis, on kuhugi kadunud ehitaja enda tervis.

Unistus rahulikust pensionipõlvest mereäärses kodus purunes hetkega kildudeks päeval, mil mees sai eesnäärme pahaloomulise kasvaja diagnoosi. Õnneks kulges haigus üsna tasasel moel, nii et ta sai abikaasa ja pere seltsis nautida oma kodu mitu aastat. Mõnenädalane haiglas olek küll rikkus seda mõnusat rutiini, kuid elu oli siiski veel elamist väärt. Oma viimastel elunädalatel oli see mees õnnelik ja rahul. Saatus ja haigus olid tema sooviga arvestanud. Tema lahkumine maisest elust oli rahulik ja valuta.

Mees (52): “Ma ei ole aastaid kitarri mänginud. Kui mul see võimalus oleks, siis mängiksin oma vanu lemmiklugusid Tarmo Pihlapi repertuaarist.”

See mees oli rõõmsameelne, lihtne ja otsekohene ning temaga töötamine oli mulle puhas nauding. Meie tutvus haiglas sai alguse tema poolt hõigatud lausega: “Kuule, sina, sa oled siin vist mingi psühholoog, kas sa minuga ka tegeled?”. Kuidas ma saan nii mahlaka kutse peale vastamata jätta? Loomulikult olin ma lahkesti nõus teda kuulama. Värvikas sõnakasutus oli samaväärne selle aktiivse mehe värvika eluga, kuid need värvid ei olnud tema elus sageli kirkad. Saatus tõi sisse ka tumedamaid toone, millest andsid aimu tätoveeringud sõrmedel, randmel ja käsivartel. Inimeste eelnev elu pole minu kritiseerida, alati on keegi oma elus olnud pühak ja kellelegi on jäänud kelmi roll. Minu musikaalse patsiendi saatuse karmimasse poolde me ei süvenenud, fookuses oli see, mida on võimalik antud olukorras siin ja praegu ette võtta.

Tema suurim soov sel hetkel oli minuga koos kitarri mängida ja laulda. Tõin kodust kitarrid ning patsiendi meeleheaks veetsime iga päev tunni haigla suures saalis musitseerides. Mul tuli uuesti läbi võtta enda jaoks unustatud Tarmo Pihlapi repertuaar, sest patsient oli just selle muusiku laulude austaja.

Muusikateraapia oli igati põhjendatud. Mu patsiendi tervislik seisund stabiliseerus, laulmine tõi talle elutahte tagasi ja mõne nädala pärast sai ta haiglast koju.

Me ei kohtunud peaaegu aasta. Kui ta ühel päeval taas kliinikusse saabus, oli haigus võtnud pöörde, mida meditsiini tase ja muusika enam heaks pöörata ei suutnud. Hägustunud meelele vaatamata ilmus vaevatud mehe näole põgus naeratus, kui meenutasin eelmise korra kitarrimängu.

Naine (65): “Ma soovin, et saaksin veel korraks ratastoolis istuda.”

Inimese elu on lõputute soovide, tahtmiste ja omamiste jada. Igal soovil on oma aeg, olukord ja koht. Kui küsida terve eluvõimelise inimese käest, kas ta soovib istuda ratastoolis, vaadataks küsijat vägagi kahtlustavalt. Kui küsida sama küsimust mõnelt patsiendilt, kes on pidanud mitu kuud voodis lamama, saan vastuseks õnneliku naeratuse saatel öeldud “jaa”.

Väiksemate soovide täitumise järel tulevad suuremad soovid. Patsient, kes on mitu kuud olnud lamav haige, sooviks kõigest hingest saada voodiservale istuma. Need, kes voodiserval suudavad istuda, unistavad ratastooliga ringiliikumisest. Ratastoolis olija unistab tugiraamil kõndimisest ning viimased omakorda ilma abivahendita liikumisest, mis omakorda tähendab vabadust. Ma julgustan oma patsiente nende olukorras alati rohkem soovima, sest sellelaadne ahnus on nende jaoks edasiviiv jõud.

Mees (60): “Ma tahaksin teha kõiki neid tegevusi, mis jäid tegemata tervise hoidmise ja pika eluea nimel. Kahetsen, et ei tõmmanud elus ühtegi sigaretti ega maitsnud tilkagi alkoholi. Saatuse irooniana suren ma vaatamata tervislikele eluviisidele ikkagi kopsuvähki.”

Usun, et nii mõnigi võib olla kahetsenud seda, mis nooruses ja terve inimesena tegemata jäi. Kuid kas alati on elus tehtust aastakümneid kestvat rõõmu tuntud, on küsitav. Parim, mis inimene enda jaoks teha saab, on keskenduda just praegu olevatele võimalustele ja vajadustele.

Surra täiesti tervete eluviiside taustal pahaloomulisse kasvajasse vanuses, kus võiks veel täisväärtuslikult elada, on masendav. Analüüsides koos patsiendiga kasutatud ja kasutamata jäänud võimalusi, leidsime lõpuks, et juhul kui see mees oleks oma tungidele järele andnud, ei oleks tal võib-olla niigi pikka elu olnud.

Mees (50): “Ma ehitasin oma isamaja uuesti üles, see on minu elutöö ja ma tahaksin veel niiväga seda näha.”

Naised tunnevad elust lahkumise lävel enamjaolt rõõmu lastest ja lastelastest, paljud mehed aga seostavad oma elu edu millegi loomise või ehitamisega. See 50aastane mees ei olnud erand. Kahjuks tema haigusseisund ei võimaldanud kojuminekut ning viimased elunädalad möödusid haiglas. Ainus, mida sain selle mehe heaks teha, oli paluda tal rääkida oma ülesehitatud isakodu ajaloost. Meeldivate mälestuste taaselustamine viib mõtted mujale ning loob helge meeleolu nii jutustajale kui kuulajale. See mees elas mälestustes veel kord läbi ühe oma elu olulisematest lugudest ning ma usun, et ta hing lahkus rahus.

Naine (79): “Soovin, et elaksin oma 80. juubelini, tahaksin veel kord laste ja lastelaste keskel pidu pidada.”

Selleks hetkeks, kui ma 79aastase lustaka ja seltskondliku prouaga tuttavaks sain, oli ta rinna pahaloomulise kasvajaga elanud üle viie aasta. Ta oli keeldunud operatsioonist, kuid keemia- ja kiiritusravi olid andnud häid tulemusi. “See on minu haigus ja minu kasvaja. Me saame omavahel väga hästi läbi,” meeldis talle korrata juhtudel, kui jutt operatsioonile läks.

See alati naeratav, teiste palatikaaslaste suhtes abistav ja hooliv naine elas elust enesest. Vaimu turgutas ta esoteerilise filosoofiaga, talle olid olulised ka toitumine ja kaalujälgimine. Ma võiksin öelda, et ta oli väga kohusetundlik, arstidega koostööd tegev ja oma seisundit viimse piirini mõistev ning toetav patsient. Arstide unistus. Ja kuidas saab saatus mitte vastu tulla sellise inimese soovile. Loomulikult tähistas vanadaam oma suursugust juubelit pere keskel ja nautis võimaluste piires elu.

Elust lahkumise ajal oli ta taas haiglas. Me kohtusime niikaua, kuni tal jõudu jätkus ning haigus tema vaimu säästis. Jõud hakkas temast lahkuma nii, nagu langevad lehed puult. Iga lehe langemine viis kaasa väikese osa tema elujõust, viimase lehe langemisega lahkus hing kehast. Mulle jäi teadmine, et ta oli oma elu lõpuni õnnelik. See on vist oskus, mida on võimalik õppida läbi enesearendamise ja elukogemuse. Kui me omandaksime oskuse, kuidas õnnelik olla, oleks maailm palju parem paik.

Naine (96): “Ma tahaksin minna õue, puudutada kuuski, hingata metsaõhku … ja veel tahan ma elada 100aastaseks. Huvitav, kas ma suudan seda?”

Mõnikord saan ma olla haldjast ristiema rollis ning täita oma patsientide viimased soovid. Nii oli ka selle armsa, väikest kasvu elujanuse memmega. 100 aasta juubelit ma talle kinkida ei saanud, kuid kuused ja metsaõhk on Hiiul vabalt võtta. See eakas naine oli oma elust pea viis aastakümmet veetnud ratastoolis. Mis selle loo eriti imetluväärseks teeb, on teadmine, et see vanake oli aastakümneid pärast abikaasa surma elanud üksi. Oma abikaasa ja elu armastuse mattis ta 35selt.

Lapsi neil paraku ei olnud. Memmel polnud ka lähisugulasi, mistõttu ei olnud tal mitte kedagi, kellega rääkida või õues jalutada. Sõbrad-tuttavad olid kõik läinud temast aastaid varem manalateele.
Kohalik sotsiaaltöötaja käis tema eest poes ning koristas jõudumööda kodu. Kui sain teada, et selle hapra memmekese suurim soov on minna õue kuuski silitama ja metsaõhku hingama, olin ma varmas seda täitma. Kuna mu eaka patsiendi haiglasoleku ajal valitses õues südasuvine soojus, oli meil võimalik tunde metsas veeta.

Mu ees avanes pea 100 aastat elu, mida tänapäeval vaid raamatutest on võimalik lugeda. Memm oli kunstnik ning temast sai mulle ideaalne täienduskursus kunstiajaloo teemal. Loomulikult vestlesime elust, armastusest ja surmastki, kuid enamjaolt jäi kõnelustes peale elu. Kuigi mu võrratu vestluskaaslane ja kunstiõpetaja soovis elada sajandivanuseks, lahkus ta pärast oma 97. sünnipäeva maalima elu taevastele lõuenditele.

Katkendid on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Inna Narro raamatust “Kui aega on jäänud vähe …”.

 

Seotud

5 praktilist nippi

Liitu meie uudiskirjaga ja saa 5 praktilist nippi kuidas kiiresti enda meeleolu tõsta.