Kurgulaul on kurguhäälne laul või retsiteerimisviis, mis on üks maailma vanimaid muusikavorme. Neile, kes usuvad, et inimese hääl võib tuua kuuldavale vaid ühe noodi korraga, võivad kurgulaulu resoneerivad harmooniad üllatusena tulla. Kurgulaulus võib laulja kuuldavale tuua kolm või enamgi nooti korraga, kasutades selleks spetsiaalset hääletehnikat, mis aitavad hallata kurgu resoneerimisvõimet. Huulte, keele, lõua, suulae ja neelu täpsete liigutustega toovad kurgulauljad vaid oma keha kasutades kuuldavale unikaalseid harmooniaid.
Kõige enam seostatakse kurgulaulu Kesk-Aasia kindlate regioonidega, kuid seda kasutatakse ka Kanada põhjaosas ja Lõuna-Aafrikas, kus tehnika on omandanud hoopis teistsuguse stiili ja tähendused.
Tuva
Tuva on valdavalt põllumajandusega tegelev maapiirkond Vene Föderatsioonis Loode-Mongoolias. Siin tuntakse kurgulaulu khöömei nime all. Lauljad kasutavad teatavat ringhingamise tehnikat, mis võimaldab neil pikaajaliselt mitmeid eri noote kõlamas hoida. Noori Tuva lauljaid koolitatakse omalaadses meister ja õpipoiss süsteemis juba maast madalast oma kurku kui kõlakoda kasutama. Tuva kurgulaulu harrastavad pea eranditult vaid mehed. Viimastel aegadel on küll naiste kurgulaulu keeld, mis johtus uskumusest, et see põhjustavat viljatust, tühistatud ja ka mõned tütarlapsed on asunud khöömeid õppima ja esitama. Tuvalaste küttide ja karjuste eluviis on sügavalt sõltuv ja seotud loodusega ning maastiku tunnetamisega, see peegeldub ka nende vokaalses traditsioonis. Kurgulauluga imiteerivad tuvalased ümbritsevat keskkonda – loomi, mägesid, ojasid ja steppide karme tuuli. Kurgulaulust, kui kunagisest rahvatraditsioonist, mida lauldi vaid tuulistes steppides, on saanud Tuva sümbol ja identiteet, mida esitavad sageli professionaalsed lauljad formaalsemate etteastetena.
Innuiidid
Innuiidid on Kanada põhjaosa põlisrahvas. Erinevalt Tuva kurgulaulust, on innuiitide juures kurgulauljaiks peamiselt vaid naised. Samuti on see erinevalt tuvalaste laulust pigem rühmategevus, kus lauljaiks on kaks või enam naist. Nende tehnika toetub pigem lühikestele, järskudele sisse- ja väljahingamistele. Traditsiooniliselt hällitati sellise lauluga unele lapsukesi või laulsid naised neid pikkadel talveõhtutel mänge mängides, kui mehed olid ära küttimas. Üle 100 aastat tagasi keelustasid ristiusu preestrid innuiitide kurgulaulu, kuid viimasel ajal on esile kerkinud uus taastekke laine, eriti noormate põlvkondade seas, kes usuvad, et kurgulaulu õppimine vanematelt inimestelt aitab neil saada uuesti ühendust oma innuiidi juurte, väe ja tavadega.
Koosad
Bantudest pärinev koosade hõim kuulub tänase päevani Lõuna-Aafrika põlisrahvaste hulka. Kuulsaimad koosad on Nelson Mandela ja Desmond Tutu. Koosadel on oma sügav ja omanäoline kurgulaulustiil, mida kutsutakse eefinguks. Korraga tuuakse kuuldavale kaks nooti, mis erinevad üksteisest ühe tooni võrra ja kõrgemaid ülemhelidega põimunud toone võimendatakse samaaegselt. See madal, rütmiline ja sõnadeta vokaalstiil kuulub traditsiooniliste hüüdja-ja-vastaja tüüpi rühmalauludega. Samuti kuulub kurgulaul pidustuste lauludesse ja tantsudesse, muutes koosade muusika tugevalt eripäraseks.
Kurgulaulu saavad õppida kõik ja suurem osa on võimelised juba lühikese proovimise järel mitut nooti korraga tekitama. Kurgulaulul pole midagi pistmist nn tavalise laulmisega, seega ei ole oluline ei laulmisoskus, viisipidamine ega varasemad kogemused. Eestis saab sel suvel kurgulaulu õppida 22. juunil Lõuna-Eestis, Margus Prangeli juhendamisel. Info töötoa kohta leiad SIIT.
Allikas: Folkways.si.edu
