Kummaline kvantmaailm – see, mida nimetame “reaalsuseks”, on pelgalt meeleseisund

Ma usun, et mõned meie sügavalt juurdunud arusaamad ruumist ja põhjuslikkusest tuleks ümber vaadata. Kõik, kes kvantmehaanikasse tõsiselt suhtuvad, kinnitavad seda järeldust.Ma usun, et see, mida kvantmaailm meile pajatab, on pehmelt öeldes üllatav. Ta ütleb meile, et objektide põhikomponente – osakesi, elektrone, kvarke jne – ei saa pidada “iseseisvalt eksisteerivateks”. Reaalsus, mille komponendid nad – ja ühtlasi kõik teised objektid – on, on pelgalt “empiiriline reaalsus”.See reaalsus ei ole küll puhtalt meele loodud konstrukt, nagu radikaalne idealism väidab, ent seda võib lugeda pildiks, mida meie meel sunnib meid moodustama.Aga millest moodustama? Minu arvates saab ainus vastus olla, et selle empiirilise reaalsuse taga peitub salapärane mittekontseptualiseeritav “ülim reaalsus”, mis ei paikne ruumis ega (eeldatavasti) ka mitte ajas.Kuidas ma sellele järeldusele jõudsin? Minu huvi kvantfüüsika aluste vastu kujunes välja karjääri üpris varases faasis, kuid peagi märkasin, et vanemad kolleegid lükkasid selle teooria tõstatatud probleemid nimme kõrvale, sest ei pidanud neid “päris” füüsika osaks. Alles pärast seda, kui sain iseseisvaks füüsikateadlaseks, asusin kõnealust teemat isiklikult uurima.Lühidalt, avastasin oma uuringute käigus esmalt, et millise nurga alt ka ei vaata, kvantmehaaniline formalism näitab väga veenvalt ja selgelt, et kaks osakest, mis on kunagi interakteerunud, jäävad väga veidral ja raskesti mõistetaval viisil alatiseks seotuks isegi siis, kui liiguvad teineteisest kaugele, sest see side ei sõltu vahemaast.Kuigi see kaugside ei võimalda meil sõnumeid edastada, on ta selgelt reaalne.