Kui kooli alguse parem–vasak konflikti mitte arvestada, on minu elu kulgenud üsna ,,valutult“, kirjutab Maarika Ruuse oma raamatus „Ettevaatust, kui vasak on parem!“. Aeg-ajalt on nimetatud konflikt mind siiski erineval kombel justkui üles äratanud: ole ettevaatlik, sina nii ei toimi!
Olen oma vasakut kiiksu elu jooksul tunnetama ja tundma õppinud, aga siiski üllatan ennast veel praegugi aina uute apsudega.
Esimesena meenub olukord, kui olime väravpalli naiskonnaga tollases Leningradis võistlustel. Sõitsin elus esimest korda metrooga. Seal olid sellised toredad läbipääsuväravad, mis lõid plaksuga umbes põlvede kohal kokku. Selle vältimiseks tuli oma väravast sisse minnes lasta pilusse 5-kopikaline. Väravaid oli kõrvuti 5–6, täpselt ei mäleta. Esimene kord väravat läbides hoidsin 5-kopikalist vasakus käes ja lasin selle pilusse, väravad aga kolksatasid mu jalgade ümber kinni. Tuli välja, et lahke inimesena olin lasknud vasaku käega oma mündi naabervärava pilusse, ise jäin lõksu. Ehk tegin õige liigutuse vale käega. Löök oli nõrk, ehmatus suur.
Õppides TPedI-s klassiõpetajaks, saime mitmekülgse ettevalmistuse: põhiained, kunstiõpetus, muusika, kehaline kasvatus. Parem–vasak konflikt kerkis minu teadvusse siis, kui kehalise kasvatuse metoodika tundides pidime häälega kirjeldama sooritatavat harjutust sünkroonis harjutuse sooritamisega. Parem käsi üles, kõrvale, alla jne … iseenesest väga lihtne. Kui tegema hakkasin, ütlesin ,,parem käsi üles“ ja ise tõstsin vasaku. See oli esimene märk, mis viitas Trebla mutri olemasolule minus.
Järgmine ,,lõks“ saabus autokoolis, kui avastasin, et korralduse peale ,,järgmisest ristist keera paremale“ lülitasin sisse vasaku suunatule. Load sain küll kätte, aga vastutustundliku kodanikuna ma autoga sõitma ei kipu, sest ka ringteele sõites on mul tahtmine keerata vasakule ehk sooritada ringliiklust vastupäeva. Samuti on kõik olulised tegevused ehk käigukangi, gaasi ja piduri kasutamine parema käe ja jala tööd, mis minul aeglasemalt reageerivad.
Loomulikult ma ei väida, et vasakukäelised ei saa auto juhtimisega hakkama. Küllap saaks minagi, kui veidi pingutaks, aga lihtsalt ei kisu mind autorooli. Kooli ajal õppisin muusikakoolis päris mitu aastat akordioni, ka seal oli keerulisem osa parema käe sõrmedel, sain hakkama küll. Liikluses aga, kus tuleb vahel sekunditega teha õige otsus, võin vabalt reageerida oma paremini toimiva ,,vale“ käega vales suunas ja tekitada olukorra, mis ilmselt kriitikat ei kannataks.
Tööriistadest ja köögitarvetest ei ole ma erilist puudust tundnud. Loomulikult oleks lihtsam muruniidukit vasakult poolt käima tõmmata või kasutada paberilõikurit vasaku käega, aga alati annab oma liigutusi pisut kohandada, tehes mõnda liigutust lihtsalt teistpidi või siis kasutadagi oma kohmakat paremat kätt. Ühes kohvikus toodi võinuga, mis oli eriliselt paremakäeline, nii et sellega oli võimatu vasaku käega võid määrida. Uurisin lahkelt ettekandjalt, kas on neil ehk ka teisele käele sobiva kõverusega võinuga. Tütarlaps lausus, et kahjuks on kõik standardsed ja teisele poole kõveraid pole ette nähtud. Eks ma siis määrisin seekord ka standardi järgi kohmakalt oma parema käega.
Restoranides oli ikka nii, et tuli kelner ja asetas kõigepealt kahvli ja noa vastavalt väljaõppele õigesti lauale ning siis võttis tellimuse ning kui ta tellimust täitma läks, vahetasin mina noa ja kahvli ringi, sest kasutan süües nuga vasakus käes ja kahvlit paremas. Toitu serveeriva kelneri nägu väljendas tõelist hämmingut, kui ta tagasi tulles ,,oma eksitust“ silmas.
Omade keskel igapäevaselt katan ma lauda enamasti oma käe järgi. Algul kuuldus nurinat, et ega me vasaku käega söö. Pikapeale harjusid kõik ise oma söögiriistu ilma nurinata ,,valelt“ poolt õigesse kätte ümber tõstma, leppides sellega, et perenaine on lootusetu!
Arvutihiire tõstan vasakule poole ja toimetan sellega vasaku käe sõrmedega. Tagasi tõstmine paremale poole ei tule alati meelde, nii on kolleegidel alati teada, millise arvuti taga olen mina istunud. Mõnikord on pangas arvutit kasutades juhtunud, et hakkan automaatselt hiirt vasakule tõstma, siis selgub, et juhe on selleks liiga lühike. Sellisel juhul tuleb ristvõtet kasutada ehk küünitada oma vasak käsi risti paremale hiire juurde. Ebamugav küll on, aga saab hakkama.
Kunagi olid pankades ka pastakad leti küljes ketiga kinni, loomulikult parema käe pool. Nendega oli küll väga nadi vasaku käega kirjutada.
Ka kõikvõimalikud paroolid ja numbrikombinatsioonid asuvad minul vasaku käe sõrmedes, paremaga ei hakka proovimagi! Kaardimakseterminalid on paigutatud enamasti parema käe järgi. Õnneks annab neid alati pisut vasakule poole nihutada. Keegi võiks ju leiutada ja disainida sellise aparaadi, millele annaks mõlema käega läheneda, vasakukäeline vasakult ja paremakäeline paremalt poolt.
Minul takistab vasakpoolne kiiks ka kaardi järgi orienteerumist. Ilmselt oleksin ma orienteerumisüritusel see kõige viimane või keegi, keda kõik metsast välja jõudnud hiljem üheskoos otsima peaksid. Meenub üks ammune klassikokkutulek, millele joonistatud kaardi järgi üksi proovisin kohale jõuda. Maanteelt tuli ära keerata, siis edasi olid orientiirideks talud, puud, elektripostid, puuriidad, metsatukad, nagu maal ikka. Kui olin juba piisavalt kaua õigeid teeotsi püüdnud tabada, jõudsin metsateele, eemalt kostus kõhedust tekitav ragin ja müdin – metsast tormas, otse minu nina eest, välja kitsekari ja kalpsas pikkade hüpetega üle tee. Peale kerget tardumisseisakut otsustasin otsa ringi keerata ja maanteele tagasi minna. Tartu poolt saabus just viimane buss, õnneks tuli sellelt klassiõde, kes oli teel samale kokkutulekule. Tema võttis kaardi kätte ja keeras teisipidi. Selgus, et mul oli olnud kaart valepidi ees ning olin juba maanteelt keeranud parema asemel vasakule. Olen tänulik kitsekarjale, kes mind õigel ajal maanteele tagasi hirmutas. Rohkem ma kaartide järgi orienteerumist ei ole harrastanud.
Ujulates ja spaades tuleb kõikvõimalikest väravatest läbipääsemiseks kasutada kiipi, mille mina tavaliselt panen vasakule käele nagu käekellagi. Väravatest läbiminekuks kasutan ristvõtet, sest andurid on alati teisel pool. Vahel on aga isegi hästi sissetöötatud ristvõte tekitanud segaduse. Nimelt ühes peenes avalikus tualettruumis olid vedelseebituubid paigutatud kraanist paremale ning automaatselt ristvõtet kasutades möödusin ma käega kraanist, mis loomulikult kuulekalt tänu liikumisandurile mu jopevarruka mõnusalt märjaks leotas. Jälle üks koht, kus ärkvel olla ja liigutusi parema käega teha!
Viimased vasaku käe seiklused on toimunud kaupluste, kinode vms iseteenindusterminalides, mis on organiseeritud nii, et kõik liigutused on loomulikult mugavad teha parema käega. Esimesel korral poes iseteenindust kasutades asetasin kaubad alusele ja üritasin hakata neid läbi piiksutama, mis muidugi ei õnnestunud. Saali teenindaja, kes minu toimetamist oli jälginud, teatas: ,,Teil on kaubad valel pool.“ Nii-nii! Loomulikult pidin talle selgitama, et mitte kaubad pole valel pool, vaid terminal on valepidi ja et kas teil ehk on ka vasaku käe terminali? Selles poes ei olnud. Aga olen teadlikult kauplustes selle pilguga ringi vaadanud ja leidnud vähemalt ühe iseteenindusterminali Tartus Kvartali Maksimarketis, milles on mugav tegutseda vasaku käega. Neid võiks ju olla üks igas suuremas kaupluses, märgistusega ,,vasak terminal“, või mis?
Vasakukäeliste puhul toimib veel üks huvitav, pisut küll tüütu nähtus. Nad vaidlevad palju, küsivad palju, neil on tihti enamusest vastupidine arvamus, nad seavad alati midagi kahtluse alla ja nad ajavad põikpäiselt oma õigust taga. See on ilmselt vasakukäeliste viis näha elu pisut teise või hoopis vastupidise nurga alt. Jälgige enda ümber sugulasi, pereliikmeid, töökaaslasi – kas märkate, kes kõige rohkem vaidlevad, küsivad või ebaharilikult teistsuguseid ettepanekuid teevad? Millise käega nad kirjutavad?
Minul on enda ,,korrale kutsumiseks“ selline meetod, mida tihti koolitustel või pikkadel koosolekutel, kui tuleb tahtmine vastu vaielda, kasutan – teen nn koosoleku ehk vaidlemispilte. Käsi peab olema töös, see aitab hoida aju virge, kaasa mõelda ja mõnes mõttes hoiab mind vaos, kui tuleb meeletu tahtmine vahele hõigata: ,,See on vale, see pole üldse nii!“
Autor: Maarika Ruuse, vasakukäeline klassiõpetaja (staaži 32 a)
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Maarika Ruuse raamatust „Ettevaatust, kui vasak on parem“.
Maarika Ruuse on lõpetanud TPedI pedagoogika ja algõpetuse metoodika eriala 1988. aastal. Ta on töötanud klassiõpetajana Luunja Keskkoolis, Melliste Algkool-Lasteaias ja Tartu Waldorfgümnaasiumis. Temalt on varem ilmunud raamatud ,“Aastaring I kooliastme kunstitundides“ (2011, Koolibri) ja „Teeme ise kaardid tähtpäevadeks“ (2015, Pegasus).
