Kuidas usaldada elu loomulikku käiku ja tunnetada, millal on õige aeg?

Kes meist ei teaks ütlust, et iga asi saabub omal ajal. Kõige raskem on Elu loomulikku käiku usaldada, õiget aega ära oodata, just neis asjus, mis on meile kõige olulisemad. Kuidas ära tunda, millal on õige aeg?

Juba aastaid tagasi ilmus minu lemmikväljendite hulka üks eriti intrigeeriv sõnapaar. Küsimusele “Millal sa tuled?” vastasin tihti “Siis kui õige aeg on”. Päris paljud sõbrad ei suutnud selle vastusega kuidagi rahule jääda. “Aga millal siis? Et ma teaksin arvestada.”

Mida arvestada? Milleks arvestada? Kas ilma arvestamata ei saaks? Reeglina kasutasin seda vastust muidugi juhtudel, kus täpse aja kokkuleppimine oli ilmselgelt ebaoluline. “Õige aeg” on minu vabadus ajaga mitte arvestada. Minna ja tulla just siis, kui tuleb tunne, et “nüüd”!

Viimastel aegadel olen hakanud taipama, et kõigi asjade jaoks on tegelikult olemas “õige aeg” ja kui me ei suuda seda õiget hetke ära oodata, tekitame enda ellu ebavajalikku segadust ja hingevalu.

Kõige raskem on Elu loomulikku käiku usaldada, õiget aega ära oodata, just neis asjus, mis on meile kõige olulisemad. Minu elus on praegu nendeks suhted ja looming. Küllap teab mistahes kunsti- või loovalal tegutseja, et loovust ei saa keelata, käskida ega planeerida. Loovus avaneb just siis, kui on “õige aeg”.

Loomulikult võib kasutada teatud nippe tema esilekutsumiseks, kuid mitte ükski vahend ei saa tulemust garanteerida. Ja kui ma siis näiteks võtan kätte ja lihtsalt hakkan kirjutama, ootamata ära õiget inspiratsiooni, on tulemus 99% tõenäosusega minu jaoks ebarahuldav. See tekitab pahameelt ja solvumist – ma ju nii väga üritasin, kulutasin nii palju aega!

Loovuse ettearvamatust võite selgelt näha laste käitumist jälgides. Minu õetütar on 8-aastane. Ta armastab väga joonistada. Päeva jooksul võib korduvalt juhtuda, et ühtäkki, ka keset kõige põnevamat mänguhoogu, on ta oma tegevuse hüljanud, istub täielikult vaikides mõnes vaikses toanurgas ja joonistab. Kunstiteosed, üks erilisem kui teine, valmivad kiiresti ja terviklikena. Ta ei küsi abi ega juhendamist, vaid lihtsalt tegutseb.

Sarnasel põhimõttel toimib loovus ka minu elus. Kõige paremad kirjatükid on alguse saanud täiesti suvalisel hetkel, tekkinud üksikust mõttest, sellele järgnenud inspiratsioonipuhangust ja tegutsemisest. Liigne ideede ja aja kavandamine annavad harva võrreldava tulemuse.

Hoopis keerulisem on minu jaoks õige aja tabamine suhetes, kus tuleb tegelikult ju leida ühine õige aeg. Armastus on minu jaoks see emotsioon, mille voolu ma pole suutnud kunagi kontrollida. Kui ma armun, siis olen valmis end koos kõige juurdekuuluvaga silmapilk ärakinkima. Ja kummalisel kombel pole see omadus minu juures aastate ja mitmete purunenud suhete järel grammigi muutunud. Endiselt olen ma valmis oma südame esimesel mulle sobival võimalusel ära andma. Aga kas esimene võimalus on ikka see õige hetk?

Minu praegune suhe paneb minu kannatlikkuse tõsiselt proovile. Nimelt elab minu südame väljavalitu teises riigis. Oma uljuses ja armastuse hulluses oleksin ma loomulikult valmis esimesel võimalusel tema juurde kolima. Aga paraku ei ole väljavalitu sugugi sama riskialdis kui mina. Ta ütleb, et on veel liiga vara. “Õpime teineteist paremini tundma, see on suur otsus, sa ei oska keelt, sul pole siin kedagi teist peale minu, see oleks ka minu jaoks suur vastutus,” püüab ta mulle ka olukorra teisi tahke näidata.

Tema tõrksus põhjustab mulle suurt hingevalu. Olen isegi kahelnud, kas meil üldse on mõtet suhet jätkata. Sõbrannadega asja arutades selgus, et peaaegu kõigi naishingeliste “õige aeg” suure sammu astumiseks on saabunud varem kui mees-asjaosalistel.

Seega ei pruugi põhjus peituda üldse minus või meie suhtes. Seda “äkk-vajadust” rohkem koos olla lähemalt uurima hakates, leidsin sealt veel nii mõndagi kahtlusitekitavat – hirm, et suhe võib distantsi tõttu laguneda, hirm üksinda toimetuleku ees, soov asi “lukku panna”.

Kas need tunded on tõesti osa armastusest, millest arvasin end inspireeritud olevat? Kas kolimine armastatu juurde võõrasse riiki, mille keelt ja kultuuri ma ei tunne, suudaks kõik need hirmud lahustada? Eriti kui inimene, keda ma väidan armastavat, kooseluks veel valmis ei ole.

Lähtuda selles olukorras üksnes oma tunnetest, kui õige aja näitajatest, oleks selgelt ekslik. Kui Elu meid vastu kõiki võimalusi kokku viis, siis küllap on tal ka plaan meie edasiseks teeks. Pean vaid usaldama. Andma aega. Ootama ja armastama. Oma hirmudest ja äkk-vajadustest jagu saama. Küllap siis tuleb ka “õige aeg”, kus kõik asjaolud on seatud just nii, et meie kooselu võiks alata loomulikul ja valutul viisil. Ja kui seda aega ei tulegi ja eluteed meid teineteisest eemale kannavad, tuleb mul ka sellega leppida.

Tänane hommik oli üks nende seast, mil mul puudus igasugune huvi üles tõusta. Seljataga oli pikk ja väsitav reis, pea kõikvõimalikke muremõtteid täis. Kallimat, kellega olin viimaste nädalate jooksul juba harjunud, ei olnud enam minu kõrval. Mitte millelgi muul ei näinud enam tähtsust olevat.

Ühtäkki kostus minu kõrvu kirikukellade helin. Üks kord, teine kord, kolmas kord… Tõepoolest. Need olid kiriku kellad. Mitte iial varem ei olnud ma oma korteris kirikukelli kuulnud. Ka ei teadnud ma läheduses ühtki kirikut asuvat. Ainus, mida ma teadsin, oli see, et just nüüd on õige aeg üles tõusta.

Allikas: http://vikerkaarelood.kengo.ee

Seotud