Kuna ma kogesin toitumishäireid, siis oli tasakaal minu jaoks võõra tähendusega sõna. Ma ei saanud isegi aru, kuidas on võimalik mitte süüd tunda pärast ebatervisliku toidu söömist ja et ma kohe mõtlema ei hakkaks, mis dieedile pean pärast kõige selle söömist minema. Kahjuks ei saa toitumishäirega inimesele lihtsalt öelda, et hakka nüüd tasakaalukalt toituma, ära mõtle üle, lihtsalt naudi toitu jms. See ei aita. Toit oli minu jaoks nagu vaenlane. Ma ei osanud süüa ja toitu nautida nii nagu teised. See oli nii kirjeldamatu ja ebameeldiv kogemus. Ma võitlesin oma mõtete ja kehaga. Kõik mõtted olid seotud toiduga: mis on minu järgmine toidukord, kuidas ma saaksin hommikul vähem süüa, kui mul on õhtul mingi üritus? See oli väga kurnav ja teistele seda selgitada oli peaaegu võimatu. Mul ei olnudki kedagi, kellele rääkida. Seetõttu käisingi oma dieedirada mitu aastat, kirjutab Ingel Prii raamatus „Armastus enda, oma keha ja toidu vastu“.
Ma tean, et intuitiivne toitumine võib olla keeruline asi, mida mõista ja proovida oma ellu tuua, sest minul oli ka tunne, et kuidas ma lasen endal lihtsalt VALIDA, mida ma söön. Ma kartsin, et siis hakkangi ainult rämpstoitu sööma, sest see on ainus toit, mille järele mul päriselt isu on. Aga see ei ole nii.
