Ava külgmenüü

Kuidas muinaseestlased märkmeid tegid, kuigi nad kirjutada ei osanud?

Kindel on see, et enamik muinasaja inimestest olid kirjaoskamatud. Päriselt ei saa aga sugugi välistada, et üksikuid kirjaoskajaid leidus siiski ka Eestis juba enne ristiusustamist. Kuidas muinaseestlased märkmeid võisid teha, selgitab Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi vanemteadur Marika Mägi Novaator.err.ee vahendusel.

Eestist pole seni leitud ühtegi arheoloogilist leidu, millel oleks säilinud muinaseesti kiri. Seetõttu arvatakse tavaliselt, et eestlased kirja ei tundnud.Kui kirjutati kasetohule või puidule, on sellise kirja säilimisvõimalused üliväikesed, seda enam, et taolisi kirju pidi juba nende kirjutamisajal olema vaid loetud hulk.Arheoloogiliselt viitavad kirja tundmise võimalusele muinasaja lõpust pärinevad metallist teravikud, mida nimetatakse stilusteks. Hoopis rohkem on stiluseid teada keskajast, mil neid kasutati vahatahvlile või kasetohule kirjutamiseks, näiteks koolides kirjutamist õppides või ladudes kaupade üle arvestust pidades. Kuna sarnaseid leide esineb ka muinasaja kontekstis, viitab see võimalusele, et mingit kirja muinaseestlased siiski tunda võisid.Tõestusmaterjali kirja olemasolust muinasajal on nii Eesti lääne- kui ka idapoolsete naabrite juurest. Skandinaavias võeti ruunikiri kasutusele juba 3. sajandil. Eriti Ranniku-Eestis ja saartel, kus sidemed Skandinaaviaga olid tihedad, on väga tõenäoline, et ruunides osati kirjutada ka siinmail.Hilisemast ajaloost on teada näiteks sirvilauad – ruunidel põhinevad, puulauakeste peale kantud kalendrid – või peremärgid, mis samuti kujutasid endist ruune.Päris muinasaja lõpus leidus Eestis inimesi, kes olid õppinud mõnes kristlikus kloostris.

Ilma kontota saate ühes kuus lugeda kuni 5 tasuta artiklit. Selle artikli edasi lugemiseks logige sisse või liituge Alkeemiaga luues endale tasuta konto.