Olla naine – see on tõeline kunst, oskus ja väärtus. Olen seda alati tundnud. Kui palju on tänapäeval alles tõelisi naisi? Neid, kes suudavad olla pehmed ja õrnad. Kes pole muutunud meesteks, võttes kogu maailma enda õlgadele. Neid, kellel jagub lisaks välisele ilule ka sisemist ilu. Neid, kes suudavad panna mehe tõeliselt mehena tundma. Vähe. Liiga vähe.
Naistena ei tohi unustada investeerimist endasse. Oma hinges ja ilusse. Kui maailm võib meie muid väärtusi ja olemust vormida, siis ärge unustage ennast naistena. Laske enda eest hoolitseda. End kallistada. Silitada. Paitada. Hoida. Kinkige endale aega ilusalongides ja ostke endale kingitusi. Ärge kunagi kaotage naiselikust. Seda, kes päriselt olete. Kelleks olete loodud. Piir naise ja liiga tugeva naise vahel on õhkõrn. Hirmuäratavalt õrn.
Armudes puudutad teisiti
Kuu aega tagasi olin taevani armunud ja tõdesin, et iga tugeva naise seljataga seisab üks tugev mees. Minu usk sellesse oli tugev siis ja on ka nüüd. Kui kohtuvad naise ja mehe energia, mis saab üheks, kasvõi mingil ajahetkel, siis sellest sünnib meeletu jõud. See annab tugevuse saada hakkama ükskõik millega, mis elukarusell ka ette ei viskaks. Mäletan, et pärast unetuid öid särasid silmad nagu oleks just puhkuselt naasnud. Inimesed aina küsisid, kas olen võitnud lotoga või tõesti komistanud tõelise õnne otsa. Iga naine teab seda tunnet, mis tähendab olla armunud. Kõik kehas toimib teisiti – veri liigub kiiremini, hingad teistmoodi ning maailm on hoopis teistes värvides. See annab võimaluse olla tõeline naine. Tunda ja puudutada. Olla hell ja soe. Öelda ilusaid sõnu ja hoida. Vaadata silma ja näha tuleviku. Väikese tüdruku kombel unistada. See annab võimaluse tunda kehas kiirenevat soojust, mis paiskab kehas vere segamini. Kehas tekib keemia. Teie vahel tekib keemia.
Kuna see on nii selge mälestus, siis olen hakanud märkama kahe maailma erinevust. Koos ja eraldi. Kui kohtuvad nais- ja meesenergia ning maailm muutub. Maailm, kus pole enam hellust, puudutust, silmavaadet, vere kiirenemist kehas, hellust ja hoolt. Tänapäeva maailmas põrkavad need kaks maailma väga tugevalt, tekitades tõelise tormi südamesse. Me teame naistena, kui suured ootused ja lootused tänapäeva ühiskond meile seadnud on. See ei ole kerge ülesanne, ometigi me saame imeliselt hakkama. Millise hinnaga?
Olla tugev naine ei ole omamoodi raketiteadus, kui ainult välja jätta see, et naised ei ole loodud tugevaks. Jah, kui naised said õiguse valida ning omamoodi ka vabaks, tõi see maailma suure muutuse – maailm oli järsku naiste päralt. Nüüd said naised tulla meeste varjust välja, teha sama palju tööd ning elada nagu mehed! Võib-olla sealt see viga sisse tuligi. Naised ei tohiks kunagi nii palju tööd teha, kui mehed! Miks? Sest naisenergia ei ole loodud valitsema, võitlema, kandma raskusi. Naine on loodud olema kõige õrnem olend siin maailmas. Kui palju naisi on tänapäeval veel õrnad?
Nõrkused teevad meist tõelise naise
Üha hilisemalt loodud pere ning kõrgem karjäär – ma tean mida see tähendab, seistes sellega ka ise silmitsi. Sisimas tean, et see ei ole ainult meie endi valik. Kõik saab alguse meie suhtumisest suhetesse. Oled sa märganud, et me liigume aina enam vabasuhete poole? Kui saaks nii, et ei peaks end siduma, kohustusi kaela võtma ega kellegagi päriselt koos olema. Kas me võiks vahel lihtsalt kohtuda, olla koos ning vaadata, mis siis kunagi saab? Sellistel eeldustel ja ootustel üles ehitatud suhted ei ole materjal pere loomiseks. Ühel hetkel lüüakse käega ning vahetatakse kaunis ja õrn suhe töö ning karjääri vastu.
Paar päeva tagasi oli mul vestlus sõbrannaga. Jutuks tuli naisterahvas, kellel on ees arvatavasti mehega lahkuminek. Üksinda jäämise hirmust on ta täiesti endast väljas. Jõudsime järelduseni, et see on täiesti loomulik, et nii juhtus. Sõbranna tunnistas, et ta ei kujutaks ette, et tal ei oleks meest kõrval. “Aga nii elab hirmuäratavalt palju naisi. Päeval on kõrgetel kontsadel edukad supernaised ja õhtul lähevad koju, nutavad patja ja jäävad magama,” see on reaalsus, see on päris elu. Mis on meid nii kaugele viinud ja kuidas sellest väljapääs leida? Tundub, et töö on justkui parim lohutus selles kõiges – mõtted on mujal ning lõpuks oled liiga väsinud, et mõelda või tunda. Tegelikult kaevame me ise endale niimoodi auku, kuhu kahjuks ise ka sisse kukume. Lõpuks seisame kahe probleemi ees – ületöötamisest läbipõlemine ning üksindus. Meist on saanud üksi olev mees.
Võib-olla on see liiga karm seisukoht, kuid ma näen igapäevaselt nii palju neid inimesi, kes ei tunnista oma nõrkust. Me pole ikka veel mõistnud, et nõrk olla on väga okei! Tunnistada, et küsida pai, siirust, hellust ja hoolt on tegelikult tugevus! Kui hetkeks jätta kõrvale see pingutatud naeratus ning mulje, et meil on kõik hästi, siis on lootust ka päris muutusele. Kui tunnistame, et meis on naiselik nõrkus, kes tahab pugeda kaissu, siis see näitab meid tõeliste naistena.
Seda kirjutades poeb kõrvale kass, kes ei anna alla enne, kui saab kätte oma paid, hellused ja läheduse. Oskaks olla sama siiras ja küsida seda, mida hing ihkab…
Armastus tuleb?
Minus ega ka paljudes teistes naistes ei karju meeleheitlik soov otsida ja leida. Ma tean, et otsides ei leia kunagi. Aga meis puudub naiselik oskus jääda üksi olles naiseks. Endale märkamatult taome seina kõik naelad, teenime palju raha ja rajame tulevikku, jättes sealt välja mehed. Tundub, et nii oleks justkui turvalisem, aega säästvam ning lihtsam. Kas ka päriselt see nii on?
Teisalt ei ole suhte, ega armastuse saabumise soovimine mingi soovikontsert, kus sina dikteerid, millal ta saabub. Ometigi on meie seas nii palju neid õrnu, kauneid, imelisi naisi, kes ootavad ja ootavad. Armastavad ja kukuvad. Kaotavad oma südameid ning annavad alla. Annavad alla ning hakkavad endale märkamatult meheks. Kaotavad oskuse panna meest tundma mehena ja seejuures ise jääda naiseks. Me kaotame isegi oskuse endale midagi naisena lubada – ilusalongide külastus, välimusse investeerimine, kingitused endale. Tundub see kõik sulle nagu utoopiline unistus?
See võiks olla normaalne iga naise elus.
Õrnast ja armastavast naisest saada tugevaks naiseks on õhkõrna piiri ületamine, mis võib jääda sulle endalegi märkamatuks. Sa ei saa olla naine, kes paneb samal ajal selga kauni ballikleidi, aga taob ka kõik naelad seina. Sa ei saa ühel ajal olla naiselik naine ja mehelik naine.
Pole midagi ilusamat, kui õrn naine. Naine, kelle sisenemine ruumi täidab kõik maagilise säraga. Naine, kes suudab mehes tuua välja kõige paremad omadused. Naine, kelle iga puudutus on ime. Jäägem naisteks. Nendeks, kes me oleme loodud. Ühiskonnal on omad eeldused ja ootused, aga meil on võimalus jääda endaks, mitte saada ühiskonna ootusteks. Meil on võimalus jätta endasse see tütarlapselik naiselikus. Ärge kunagi kaotage usku armastusse. Isegi, kui tundub, et olete kõik võtmed läbi proovinud, siis viimane võti võib avada luku.
Autor: Tuuli Mäemat
