Kuna inimkonna kollektiivne alateadvus on äärmiselt saastunud armastust takistavate tingimuste poolt, siis kuidas üldse on võimalik siin armastust kogeda?
See on võimalik, olles sügavas meditatsioonis või sisemises ühtsustundes. Sellisel juhul võime kogeda tingimusteta armastust, mis on pärit meie endi MINA OLEN Kohalolekult, mõnelt ülestõusnud meistrilt või Jumalalt. Kuid kellel on selline kogemus olnud, on ka märganud, et tavaliselt ei ole seda armastust võimalik kaasa võtta oma tavaellu, igapäevaste asjatoimetuste juurde.
Miks on see nii? See on sellepärast, et tingimusteta armastuse kogemine on mõeldud kingitusena – et me avaksime ennast ja laseksime armastusel läbi enese voolata. Me võime saada tõelise müstilise tingimusteta armastuse kogemuse osaliseks, kuid see on mõeldud ainult selleks, et meil tekiks kogemuslik teadmine sellest, mis armastus on. Seejärel tuleb meil endil astuda järgmine samm, just nii nagu Jeesus rääkis kolmest teenrist, kellele anti talendid (anded). Kaks neist paljundasid oma talente, aga kolmas mattis need maha. Me ei tohiks oma armastust matta (väljendamata jätta), vaid peaksime söandama seda väljendada.
Ei ole võimalik kogeda püsivat armastust, kui me seda ei väljenda, kui me ei lase sellel läbi enese voolata. Ainukeseks võimaluseks kogeda armastust pidevalt, on lasta sellel voolata läbi oma tšakrate, oma meele, oma olemuse, oma sõnade ja tegude. Armastus tahab väljenduda, ta tahab voolata. Tingimusteta armastust ei ole võimalik kogeda staatilise olekuna. Seda võib kogeda ainult põgusalt, kuid see ei saa püsida muutumatuna. Püsivana on armastust võimalik kogeda ainult vooluna. Kuid voolamine ei ole võimalik, kui puudub avaus, millest läbi voolata ja puudub koht, kuhu voolata.
Ebaterve suhtemuster
Abikaasale armastuse avaldamise eesmärgiks ei ole mingi teatud reaktsiooni saavutamine. See on üldse üks ebatervemaid ootusi armastussuhtes. Ühel abikaasadest on mingisugune arusaamine tingimusteta armastusest ning ta püüab seda teisele abikaasale väljendada. Kuid sageli ei võeta seda oodatult vastu, võib-olla sellepärast, et teine abikaasa ei ole veel valmis tingimusteta armastust vastu võtma, kuid põhjus võib olla ka muu. Üks abikaasadest tunneb, et tema armastust on tõrjutud ning selle tulemusena ta vähendab armastuse voolu kuni selle täieliku katkestamiseni. Mida see tähendab? See tähendab seda, et üks abikaasa on sidunud oma armastuse väljendamise sellega, kuidas teine seda vastu võtab!
Võib-olla just siin on see koht, kus tuleks olla egoistlik. Vaimsel arenguteel on teatud etapp, kus meil oleks vaja kõrgemat egoismi vormi. Sellest kõrgemast egoismist lähtudes võiksime öelda umbes nii: “Mis on mulle parim? Mis on parim minu vaimsele arengule? Kas see on minu jaoks parim, kui mulle on osaks langenud tingimusteta armastuse kogemus ja ma seda oma abikaasa suunas väljendan? Kui mu abikaasa ei suuda seda sellisel moel vastu võtta nagu mina õigeks pean, kas ma siis reageerin sellele armastuse voo sulgemisega? Kas see on tõesti parim MINU jaoks, parim minu vaimse arengu jaoks?”
Ilmselt ei ole see parim võimalik lahendus. Mis oleks MINU jaoks parim? See oleks see, kui me lahutame oma armastuse väljendamise sellest, kuidas meie partner seda vastu võtab (või ei võta). Me ei lase oma armastuse väljendusel olla sõltuvuses teise inimese meeleseisundist ja valikutest. Me peame jätkama armastuse väljendamist ja oma armastuse väljendamise võime kasvatamist.
Selle tulemusena juhtub üks kahest. On võimalik, et abikaasa hakkab tasapisi muutuma nii, et ta on ühel hetkel võimeline armastust vastu võtma, aga võib minna ka nii, et meie teadvusseisundi tõustes ei ole meil ühel hetkel võimalik selles suhtes jätkata. Armastuse vool viib meid siis teise armastussuhtesse, kus me saame oma armastust vabamalt väljendada ja kus seda ka vabamalt vastu võetakse.
Armastuse vaba väljendamine
Teiseks ebaterveks mustriks on see, kui me ootame, et meie abikaasa vastab meie armastuse väljendamisele samaga. Jällegi, abikaasa võib selleks mitte valmis olla või mõnel juhul ka mitte soovida seda teha. Sellisel juhul võib püüda abikaasaga rääkida nii armastuse väljendamisest kui ka vastuvõtmisest. Kui see ei anna tulemusi, siis tuleks lihtsalt keskenduda armastuse väljendamisele ja armastusele avatud ukseks olemise võime avardamisele. Me peaksime kasvatama oma tahet armastust veelgi täiuslikumal ja vabamal moel väljendada. Mida vabamalt me suudame armastust väljendada, seda vabamaks me saame mistahes sidemetest, mis seovad meid isiku või olukorraga, mille puhul armastuse vool on takistatud. Mida enam me armastust väljendame, seda tugevamaks muutub jõud, mis olles ühel hetkel ületanud kriitilise punkti, kannab meid välja sellest olukorrast teise olukorda, kus armastust on võimalik vabamalt väljendada.
Siin ei ole jutt sellest, et me peaksime teadlikult, oma välise meelega tegema otsuse abikaasa mahajätmiseks sellepärast, et ta ei suuda armastust vastu võtta või seda väljendada. Jutt on siin enese avamisest tingimusteta armastuse voolule. Kui me oleme omaks võtnud tingimused ning hindame nende alusel, kuidas abikaasa peaks armastust vastu võtma või väljendama, siis me ei ole ennast avanud tingimusteta armastuse voolule.
Kui me kasutame sellist ettekäänet, et oma abikaasast lahku minna, siis tulemuseks on sageli see, et meie järgmises suhtes esinevad samad probleemid võimendatud kujul. Seega oleks otstarbekas keskenduda enda avamisele tingimusteta armastuse voolule. Suhtes tuleb püsida seni, kuni me saame eksimatu sisemise märgi ülalt, et on aeg edasi “voolata”. Mõistuse ja loogikaga otsustamine oleks siin viga.
Lausa vastupidi, tuleb hakata vastu oma välise meele ja terve mõistuse katsetele sundida meid sellist otsust tegema. Meil tuleb õppida ära tundma, millal on otsuste taga ego. Siis tuleb sellele vastu seista ja keelduda (selle) otsuse tegemisest. Me peame õppima ära tundma seda õrna tunde muudatust, mille puhul me järsku saame selgelt aru, et mingi side on ühtäkki katkenud ja abikaasaga ei seo meid enam miski. Kui see side on katkenud, siis ülejäänud laheneb peaagu iseenesest ja me tunneme äärmiselt suurt vabanemistunnet, voolates edasi koos eluga.
Olen ise sellise suhte lõpetamise läbi teinud. Kui tekkis viimane tõsine suhtekriis, siis tegin otsuse, et ma annan asjale settimiseks aega ja ehkki olukord ainult halvenes, olin ise pühendunud suhte päästmisele. Kui selline olukord oli kestnud ligi pool aastat, tajusin järsku sees mingit õrna “krõksu” ja tundsin ühtäkki, et mind ei seo minu abikaasaga enam miski. Sain aru, et olen nüüd vaba. Edasi läks asi juba kiiresti ja mu elu voolas tõepoolest suhtesse, kus armastus on voolamises.
Allikas: Visioonid.ee
