Katkend Karin Torim-Liimandi raamatust “Ambitsioonika ema mõtteviis”

Kui sa seda loed, oled ilmselt jõudnud punkti, kus midagi peab muutuma. Mitte su lapses – vaid sinus endas. Võib-olla oled väsinud sellest, et üritad olla “õige ema” ning mattunud nõuannete, süsteemide ja süütunde alla. Võib-olla hakkad tasapisi taipama, et mitte su lapse neuroeripära ei ole probleem, vaid see, kuidas maailm sellele reageerib. Ja sügaval sisimas sosistab hääl: “Peab olema teine viis… Tõenäoliselt oled pikalt seadnud end viimaseks. Oled püüdnud olla tugev, kannatlik, armastav – tihti kõike korraga –, samal ajal navigeerides läbi ärevate hetkede, koolikoosolekute ja emotsionaalsete tormide, milleks keegi sind ette ei valmistanud.

Aga mis siis, kui see emaduse versioon, mida sulle müüdi, ei ole see, mida sina peaksid oma elus järgima? Mis siis, kui just su lapse eripära on see, mis äratab sinus sinu kõige võimsamad omdused?

See raamat ei ole mõeldud sinu lapse “parandamiseks”. See on loodud selleks, et sina saaksid vabaks. See on kutse loobuda vanadest uskumustest, kirjutada ümber oma lugu ja astuda sellesse rolli, kus sa oled mitte lihtsalt ema, vaid teadlik teejuht, tervendaja ja eeskuju, kelle juures su laps tunneb end turvaliselt. Ja mis kõige tähtsam, kellena sa ise tunned ennast turvaliselt.

See on teekond, kus sa õpid andma ruumi nii oma lapse ainulaadsusele kui ka enda unistustele – ilma ise läbi põlemata. 

Katkend Karin Torim-Liimandi raamatust “Ambitsioonika ema mõtteviis”

Ma ei kirjuta seda lugu selleks, et kurta või et sa kaasa tunneks. Ma kirjutan seda lugu, et sa näeksid, et muutus on võimalik. Sest ma tean, et ma ei ole ainus ema, kes tunneb nii, nagu tundsin mina…

Uskusin, et mul pole mitte midagi, ma pole midagi väärt, ma ei saa millegagi hakkama… Et ma olen halb ema, keegi ei armasta mind… isegi ma ise mitte… Et ma pole ikka veel jõudnud sellise tasandini, kus ma tahaksin olla… Teistel kõigil läheb paremini kui minul… kuidas nemad hakkama saavad? Takistus siin, vabandus seal… see pagana orav rattas tunne, lõputu to-do-list… Ma puhkan, kui lõpuks maha saan istuda… aga ei istu kunagi… Kui saaks korrakski pea tühjaks… Telefon aina käe külge liimitud, et mitte olla oma mõtetega… mitte kunagi “kohal”, sest tulevik tahab planeerimist… Ma pean tegema rohkem, sest muidu ei jõua ma kunagi soovitud seisundini, kõik läheb eest ära liiga kiiresti…

Aga sellest saab välja. Ja see ei tähenda suurt elu ümberkorraldamist.

Läbipõlemine võib saada ärkamiseks – ja päästa mitte ainult sinu, vaid ka su lapsed. Nagu toimus minuga.

Mõnikord algab kõik lihtsalt väsimusest. Vaiksest sisemisest sosinast, et nii enam ei jaksa. Algul ma ei osanud seda veel kuulata.

Olin kahe väikese tüdruku ema – üks kolis parasjagu välja beebieast ja teine saabus siia maailma just siis, kui arvasin, et mul on asjad kontrolli all.

Ma olin õppinud inseneriks, teinud karjääri, abiellunud. Klassikaline “raamatu järgi” elu, mida meile lapsepõlvest saati pähe on määritud. Kui emadus saabus, tuli see oodatult, aga ometi raputavalt.

Emaks saades tundsin, et jäin üksi, sõpradega suhtlemine polnud enam sama, lisaks kolisime rahalist vabadust jahtima hakates suhteliselt kaugele (et pangalaenust vabad olla). Aga sellest polnud midagi, sest mul polnudki tegelikult sõprade jaoks aega, vaja oli oma äri üles ehitada.

Püüdsin kodus laste kõrvalt üles ehitada meisterduskarbiäri, tundus hea mõte, sest see motiveeris mind neile vahvaid asju välja mõtlema. Kui see lendu ei läinud, tuli uus äriidee. Ja siis veel üks. Proovisin Amazoni. Kaotasin suure summa.

Lõpuks… varisesin kokku.

Ma arvasin, et see ongi “minu aeg”, kui töötan öösiti, kui lapsed magavad. Et see on armastus, kui teen teiste jaoks kõike, mida vaja, ja enda ära unustan.

Aga tegelikult vihkasin ma end. Sest miski ei õnnestunud. Tundsin, et ebaõnnestun emana. Abikaasana. Inimesena. Olin ärevuses, magamata, kibestunud… ja omaenda mõttemürasse kadunud. Mu unistused olid suured ja ei täitunud nii kiiresti, kui ma oleksin soovinud. Tekkis paanikahoog, sest olin kindel, et lisaks ettevõttele kukub kokku ka mu abielu.

Ja kõige valusam… hakkasin nägema oma lapsi mitte armastuse allikana, vaid takistusena. Justkui nemad oleksid põhjuseks, miks ma ei saa elu, mida tahan. Nad ei maganud enam, ilma et ma oleks neid kaisus hoidnud, nad lõpetasid ka lõuna ajal magamise. Ainult rippusid mu küljes.

See murdis mu.

Tagasi vaadates mõistan, miks see nii oli. Lapsed tunnetavad meie emotsioone. Nad tundsid, et mind pole, olin mõtetes kusagil tööasjade to-do-listis, sest mul polnud kunagi piisavalt aega, et midagi valmis saada. Nad tundsid, et ma tahan nende juurest ära minna ja see pani nad minust kinni hoidma.

Tundsin järjest rohkem ja rohkem, et mul pole enam midagi anda… isegi armastust mitte.

Ühel hetkel olingi lihtsalt voodis. Kolm päeva järjest. Pisarates. Paanikahoogude vahel.

LÄBIPÕLEMINE MURDIS KÕIK… JA ANDIS TAGASI MULLE MU ELU

Aeglaselt…
Esimesed kuud pärast seda otsust olid vaiksed ja õrnad. Olin sunnitud kuulama oma keha. Sest rohkem ei olnud võimalik “jaksata”. Ärevus tõusis lakke pelgalt sülearvuti avamisest. Kui kaks inimest minuga korraga rääkisid, hakkasin nutma, seda oli juba liiga palju. Kiirust polnud võimalik tõsta, aeglaselt oli mu ainuke käik. Ma lihtsalt olin. Lastega. Tegin nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik.

Ja just siis hakkasin kuulma… midagi suuremat. Üht pehmet juhatust enda seest. Et kõik, mida vajan, on rahu. Vaikus. Olemine. Ja sellest sündis uus tee. 

Allikas: Karin Torim-Liimand “Ambitsioonika ema mõtteviis”, kirjastus Pilgrim