Kui vanemad on ikka veel lapsed

Kõige tugevam side on meil vanemategaVanematest sõltub kõige rohkem lapse füüsiline ellujäämine, aga ka tema mina-pilt ja üldine ettekujutus maailmast. “Kas mind pannakse tähele ja võetakse kuulda?” küsib laps emale-isale otsa vaadates. “Kas saan end vabalt väljendada, usaldada vanematele oma salajasimad soovid? Kas leian lohutust, kui kardan või olen haiget saanud?” Usume lapsena, et me ei pea vanemate tähelepanu ja armastuse teenimiseks midagi tegema, piisab sellest, et oleme siia ilma ja oma perekonda sündinud. Kuni kogemus ütleb midagi muud…Osa vanemaid lihtsalt pole emotsionaalselt küpseks saanud, nad on täiskasvanuks sirgumisel justkui poolele teele pidama jäänud, nendest on saanud “lapsvanemad”. Sellistel vanematel puudub oskus oma laste vajadusi rahuldada, nad ei oska lapse tundeid mõista ega näe last sellisena, nagu see päriselt on.USA psühholoogiadoktor ja psühhoterapeut Lindsay C. Gibson viitab oma raamatus “Emotsionaalselt ebaküpsete vanemate pärand” muinasjuttudele vaeslastest, keda vanemad kiusavad või suisa metsa surema saadavad.