Kui oskaksime surra, poleks suremine nii hirmus

Suremise bardo jääb surmahaigusesse haigestumise või surmani viiva tingimusega kokkupuutumise momendi ja “sisemise hingamise” lakkamise vahele. Seda nimetatakse “piinarikkaks”, sest kui me ei tea, mis meid surres ees oota, võib see kaasa tuua sõnulseletamatuid kannatusi. Isegi vaimsel teel käija jaoks võib surm olla valulik, sest keha ja praeguse elu kaotus võib olla äärmiselt raske. Ent kui meile on selgitatud surma mõtet, siis on meile ka teada, missugune suur lootus peitub surmahetkel koitvas algkirkuses. Siiski ei ole veel kindel, kas me tunneme selle ära või mitte ning just seetõttu on väga oluline muuta meeleloomuse äratundmine juba eluajal harjutamise kaudu püsivaks.Surmahetkel loeb vaid kaks asja: see, mida me olema elu jooksul teinud ja see, millises meeleseisundis me tol hetkel oleme.Suremise kulgÜldjoontes koosneb see kahest lagunemise faasist: välisest lagunemisest, mille käigus lagunevad meeled ja keha füüsilised elemendid, ning sisemisest ehk jämedamate ja peenemate mõtte- ja tundeseisundite lagunemisest.Väline lagunemine: tajuvõimed ja ürgollused Kuidas see meie jaoks surres välja näeb? Esimene, mida me võib-olla märkame, on see, et tajuvõimed lakkavad töötamast. Kui voodi ümber seisvad inimesed räägivad omavahel, saabub hetk, mil me kuuleme nende häälekõla, kuid ei suuda eristada sõnu.