Kui oskaksime surra, poleks suremine nii hirmus

Suremise bardo jääb surmahaigusesse haigestumise või surmani viiva tingimusega kokkupuutumise momendi ja “sisemise hingamise” lakkamise vahele. Seda nimetatakse “piinarikkaks”, sest kui me ei tea, mis meid surres ees oota, võib see kaasa tuua sõnulseletamatuid kannatusi.

Isegi vaimsel teel käija jaoks võib surm olla valulik, sest keha ja praeguse elu kaotus võib olla äärmiselt raske. Ent kui meile on selgitatud surma mõtet, siis on meile ka teada, missugune suur lootus peitub surmahetkel koitvas algkirkuses. Siiski ei ole veel kindel, kas me tunneme selle ära või mitte ning just seetõttu on väga oluline muuta meeleloomuse äratundmine juba eluajal harjutamise kaudu püsivaks.

Surmahetkel loeb vaid kaks asja: see, mida me olema elu jooksul teinud ja see, millises meeleseisundis me tol hetkel oleme.

Suremise kulg

Üldjoontes koosneb see kahest lagunemise faasist: välisest lagunemisest, mille käigus lagunevad meeled ja keha füüsilised elemendid, ning sisemisest ehk jämedamate ja peenemate mõtte- ja tundeseisundite lagunemisest.

Väline lagunemine: tajuvõimed ja ürgollused

Kuidas see meie jaoks surres välja näeb? Esimene, mida me võib-olla märkame, on see, et tajuvõimed lakkavad töötamast. Kui voodi ümber seisvad inimesed räägivad omavahel, saabub hetk, mil me kuuleme nende häälekõla, kuid ei suuda eristada sõnu. See tähendab, et kuulmisteadvus on lakanud töötamast. Vaatleme mingit objekti enda ees ja näeme vaid selle piirjooni, aga mitte detaile. See tähendab, et nägemisteadvus on üles ütelnud. Sama juhtub ka meie haistmis-, maitsmis- ja kompimisvõimega. Lagunemise esimest faasi tähistabki see, et aistinguid ei kogeta enam täies ulatuses.

Järgmises neljas faasis järgneb ürgolluste laialilagunemine

Maa

Meie keha hakkab jõudu kaotama. Kogu jõud voolab meist välja. Me ei jaksa püsti tõusta ega midagi käes hoida. Me ei jaksa enam pead hoida. Tundub, nagu langeksime, vajuksime maa alla, või nagu tohutu raskus rõhuks meid maha. Mõnedes tekstides on öeldud, et tundub, nagu tohutu raskus rõhuks meid maha. Raske on olla ja mis tahes asend näib ebamugav. Võib tekkida soov, et meid istuma tõstetaks või patju kohendataks või tekk ära võetaks. Näost kaob igasugune värv ja asemele tuleb kahvatus. Põsed langevad sisse ja hammastele ilmuvad tumedad plekid. Üha raskem on silmi avada ja sulgeda.

Meel on erutatud ja otsekui deliiriumis, ent muutub varsti uimaseks. Need märgid näitavad, et maa-ollus on lagunemas vee-olluseks. See tähendab, et maa-ollusega seotud tuul on üha enam kaotamas oma võimet olla aluseks teadvusele ja vee-olluse vastav võime tõuseb seeläbi märgatavamalt esile. Seetõttu on meeles ilmuvaks “salamärgiks” väreleva terenduse taoline nägemuspilt.

Vesi

Me kaotame kontrolli kehavedelike üle. Nina jookseb vett ja suust valgub sülge. Ka silmad võivad olla vesised ja võib esineda inkontinentsust. Me ei suuda keelt liigutada. Silmad tunduvad kuivad, huuled on veretud ja õhukeseks tõmbunud, suu ja kurk tunduvad kleepuvad ja umbes. Ninasõõrmed vajuvad sisse ja tekib tugev janu. Me väriseme ja tõmbleme. Meie ümber hakkab tekkima surma lehk. Tundekogumi lagunedes kahanevad kehalised aistingud, kõikudes üksnes valu- ja mõnu ning kuuma- ja külmatunde vahel. Meel on ähmane, rahulolematu, kergesti ärrituv ja närviline. Mõnede allikate kohaselt on selles etapis tunne, nagu oleksime merre uppumas või või nagu kannaks suur jõgi meid kaasa. Vee-ollus laguneb tule-olluseks, mis võtab nüüd teadvuse enda kanda. Seetõttu nähakse “salamärgina”udu, milles heljuvad suitsuvined.

Tuli

Suu ja nina on täiesti kuivanud. Kehasoojus hakkab lahtuma, alates tavaliselt jalgadest ja kätest ning liikudes südame suunas. On võimalik, et pealaest kerkib kuumuseauru. Hingeõhk tundub läbi suu ja nina minnes külm. Enam ei suuda me midagi juua ega seedida. Tajukogum on laiali lagunemas ja meel kõigub selguse ja segaduse vahel. Sõprade ja sugulaste nimed ei tule enam meelde ja me ei tunne neid endidki enam ära. Üha raskem on eristada midagi endast väljaspool, sest kuulmis- ja nägemisaistingud on omavahel segi. Surija kogeb seesmiselt, et ta on leekides, tema ümber on tulemöll. Või vahest ka, et kogu maailm leegitseb. Tule-ollus laguneb õhu-olluseks ning tema võime olla teadvuse aluseks väheneb, samal ajal kui õhu-olluse vastav võime kerkib enam esile. Seetõttu on “salamärgiks” sätendavad punased sädemed, mis tantsisklevad leekide kohal nagu jaaniussid.

Õhk

Hingata on üha raskem, otsekui pääseks õhk kurgu kaudu uuesti välja. Hingamine muutub kähisevaks. Sissehingamine muutub lühikeseks ja vaevaliseks, väljahingamine pikeneb. Silmad pöörduvad pahupidi ja me oleme täiesti liikumatud. Mõtlemisvõime lagunedes muutub meel segaseks ja me ei ole enam välismaailmast teadlik. Kõik paistab nagu läbi udu. Viimased kontaktid füüsilise keskkonnaga on kadumas. Hakkame nägema viirastusi ja nägemusi: kui meie elus on olnud palju halba, võime näha hirmuäratavaid kujusid. Elu kõige kummituslikumad ja koletislikumad hetked rulluvad meie ees lahti; vahest püüame koguni hirmust karjuda. Olles elanud lahkelt ja kaastundlikult, võivad meile osaks saada taevalikud nägemused täis õndsust, me “kohtume” armsate sõpradega või virgunud olenditega. Nende jaoks, kes on elanud head elu, toob surm hirmu asemel rahu. Surija kogeb seesmiselt tohutu suurt tuult, mis pühib minema kogu maailma, sealhulgas ka surija enda – kujuteldamatut tuulekeerist, mis haarab endasse kogu universumi.

Toimuv näitab, et õhu-ollus laguneb teadvuseks. Kõik tuuled on sulanud üheks südames asuvaks “elukandvaks tuuleks”. Seetõttu kirjeldatakse vastavat “salamärki” kui leegitsevat tõrvikut või lampi, mis kumab punakalt.

Sissehingamine muutub üha nõrgemaks ja väljahingamine üha pikemaks. Selles staadiumis koguneb veri kokku ja siseneb südamekeskmes asuvasse “elukanalisse”. Nõnda koguneb üksteise järel kolm tilka verd, mis põhjustab kolm pikka väljahingamist. Seejärel lakkab hingamine täielikult.

Südamesse jääb vaid õige pisut soojust. Kõik elumärgid on lakanud ning sel momendil tunnistatakse meid tänapäevakliinilises situatsioonis surnuks.

Tiibeti õpetajad räägivad aga veel sisemise elukulu jätkumisest. Aeg, mis kulub hingamise lakkamisest kuni “sisemise hingamise” lõppemiseni, öeldakse olevat umbkaudu “nii kaua kui kulub ühe eine söömiseks” ehk ligikaudu 20 minutit. Ent miski ei ole kindel ja kõik see võib toimuda ka väga kiiresti.

Käesolev lõik on Sogyal Rinpoche raamatust “Tiibeti raamat elust ja surmast” (Huma kirjastus 2004).