Kuna olen siia sündinud naisena, on minu tähelepanu olnud enamuse mu elust rohkem meestel kui naistel. On aeg teha kokkuvõtteid minu terve elu kestnud “teaduslikest uuringutest” meeste alal. Olen jõudnud taipamiseni, millal mees on õnnelik ja mida ta selleks vajab. Iga mees.
Mees on õnnelik siis, kui ta tunneb, et ta on tark. Ma ei räägi teadmistest, ka teadmised võivad olla väärtuslikud, kuid eelkõige tahab mees tunda, et ta sõna loeb ja ta elukogemused on oodatud. Ta tahab tunda, et ta tarkus on maailma vastu võetud, et ta tõde on oluline ja väärtuslik.
Siin ei loe amet ega hariduse tase. Olete kindlasti näinud palju naisi, kes oma mehi alandavad ja neid millekski ei pea. “Ta ei oska ju midagi, mille eest ma teda targaks pean pidama? Ta on ju nii loll, ta ei oska liistugi seina panna, ma pean ise kõik ära tegema!” See on aga mehele kõige hävitavam tunne üldse. Neid kilde, mis sellise suhtumise peale laiali lendavad, on vaja kaua kokku korjata.
Algab see peale tavaliselt kodust ja jätkub koolis. Mäletan, kuidas koolis hakati osasid poisse kohe alguses lollideks pidama ja nad ei suutnud sellest staatusest mingi hinnaga välja rabeleda. See polnudki võimalik, sest inimesed, kes pidid neid õpetama, olid neid juba eos lolliks pidanud, saamata aru, et just nende endi töö on tegemata. Kellelgi polnud kunagi plaanis uurida, mida need poisid tegelikult teha tahaks või oskaks. Kui korra aeglane, siis oled igaveseks loll ja rongi pealt maha jäänud. Tean vana põlvkonna õpetajaid, kes tõemeeli usuvad, et osad inimesed ongi ebaväärtuslikud praakinimesed ja nendest ei saa kunagi midagi asjalikku saada.
Lisaks tarkusele tahab mees tunda, et ta on tugev ja seda, et ta tohib luua materiaalset maailma. Ta tahab saada oma loomingu eest tunnustust. Just meesenergia meis kõigis loob materiaalset maailma ja mees tahab tunda, et ta oskab ja tohib seda teha. Kui naine ei tunnusta mehe materiaalset loomingut, hoiab mees oma loomisväge tagasi ja on õnnetu.
Paljud langevad eneseõigustamise lõksu ja selleks sobivad hästi sportautod, karjäär või kaklemine baaris. Nad pingutavad hullupööra, et naise armastust ja austust välja teenida aga naised ikkagi pööravad pea ära ja põlastavad, sest naistele on õpetatud, et nad peavad olema raskesti kättesaadavad ja mees peabki nende tähelepanu pärast ennast alandama. Paljud Hollywoodi komöödiasarjad põhinevad sellel, kuidas alandada ja näeruvääristada meest.
Osasid naisi tõmbab alateadlikult rikaste meest poole, sest materiaalne maailm on mehelik energia. Need naised õigustavad seda vajadusega turvalisuse järele. Kui naine on ebakindel ja vajab turvatundeks väga palju materiaalsust, siis hakkab ka mees oma oskustes kahtlema. Tegelikult vajavad nii mees kui naine, et nad elaksid külluses. See pole sama, mis rikkus. Rikkus on materiaalse väärtuse akumuleerumine, soov kindlustada tulevikku ja rikkusega kaasnevat võimu.
Külluses elamiseks ei ole enamasti väga palju vaja. Küllus ei ole see, kui meid pommitatakse kullakangidega. Küllus on selline seisund, kus ma saame igal hetkel teha ja kogeda seda, mida me vajame ja tahame. Kui tahame süüa, siis saame süüa, kui tahame magada, siis on selleks kõik vajalik olemas. Külluses elamine on elamine usalduses, et me oleme alati hoitud ja kõik vajalik on meie jaoks alati kättesaadav.
Kui mees tunneb, et ta on tark, tugev ja jõukas, alles siis saab vabalt voolata seksuaalenergia. Kuid kuna elame põnevas tagurpidi-maailmas, siis alustatakse mänge lõpust või keskkohast. Inimesed kohtuvad, harrastavad seksuaalaeroobikat ja alles seejärel teevad silmad lahti ja hakkavad uurima, kuhu lubatud õnn jäi…
Hiljuti olen läbi viinud veel ühe küsitluse meeste ja õnne kohta. Sedakorda on laborihiirteks olnud naised. Harva, kuid ikkagi juhtub vahel, et mu teele satub naine, kes on õnnelikus suhtes ja armastab oma meest. Olen ikka ja jälle uurinud nende naiste käest, kuidas nad kirjeldaksid oma meest. Oma rõõmuks olen saanud alati samasuguse reaktsiooni ja lõpuks edasise pinnimise peale, et nad midagi ikkagi vastaksid, ka sarnase vastuse. Ütlen juba ette, et mul on olnud ütlemata hea meel, sest nad on vastanud nii, nagu ma isegi tunnen. Vähemalt minu meelest on olnud naiste selline käitumine väga üllatav ja loodan, et õpetlik teistelegi.
Minu palve peale oma meest kirjeldada ei suuda naised tavaliselt leida ühtegi konkreetset asja. Nad otsivad silmadega õhus, kortsutavad mõtlikult kulmu, lasevad käed rüppe ja proovivad uuesti otsast peale, et midagi leida, kuid tulutult. Hakkaks nagu midagi ütlema aga siis leivad, et see pole ikka see õige. Mitte miski ei suuda nende mehi kirjeldada. See on täpselt see, mida minagi tunnen! Selliseid sõnu pole olemas.
Kõik sõnad tunduvad liiga lihtsad või keerulised või liiga võrdlevad. Kui ma ikkagi palun mingi kirjelduse leida, siis tuleb alati sama vastus: ta on ilus!!! Kuulsite!? Just! Ilus! Üks naine ütles, et ta mees on ilus inimene, mis on ju ka sama. Ilu on ju peetud naiste pärusmaaks, kuhu mehelikul mehel asja pole. Ilu on üks väga lai mõiste ja väga erinevalt interpreteeritud arusaam ümbritsevast ja iseendast. Kuna naiste sisemiseks kutsumuseks on luua ilu, on see just selline korrastatuse viis, mis naise keeles räägib.
Nauding, harmoonia, pehmus, voolamine…kui naine tunneb, et tal on lubatud olla see, kes ta on, siis naine tunnebki, et ta on koju jõudnud, iseendaks saanud ja ta hakkab nägema meest rohkem kui inimkeha. Ta hakkab nägema jumalikku olendit, kes mehe keha asustab. Oi, kuidas tahaksime kõik, et meid koheldaks jumalike olenditena. Nii tunneb mees, et ta on tark ja tugev looja ning harmooniline kooslus on loodud. Kuna meis kõigis on nii meest kui naist ja tahame, et need mõlemad pooled oleks meis aktiivsed ehk omavahel tasakaalus, siis on meil kõigil vaja õnnelikuks teha oma väikene imearmas poiss enda sees, et elada külluslikult ja targalt.
Autor: Tiina Tiitus
