Seekordses Vikerraadio “Peresaates” tuleb juttu hirmust haiguste ees ja sellest, kuidas see hirm mõjutab meie suhteid. Jättes kõrvale uljaspead, kes ei karda midagi, on paljud meist praegu, kui koroonaviirus möllab, mures oma tervise pärast ja see on loomulik. Aga mõned inimesed, ja neid pole üldse vähe, on väga mures oma tervise pärast ka siis, kui selleks mingit otsest põhjust üldse polegi.
Kui inimene ilmutab ülemäärast ja põhjendamatut muret oma tervisliku seisundi pärast kutsutakse seda hüpohondriaks. Hüpohondrik on enamasti veendunud, et ta põeb mõnda rasket või eluohtlikku haigust ning tema mure või hirm püsib ka pärast seda, kui arst on ta terveks tunnistanud.
Hüpohondriale on iseloomulik oma tervisliku seisundi teravdatud jälgimine ja ka kõige väiksemate kehaliste vaevuste seostamine raskete haigustega. Hüpohondrik üritab ise ennast diagnoosida ja leida arstidelt oma diagnoosile kinnitust. Kuna arstid tunnistavad hüpohondriku aga enamasti terveks, süveneb temas usaldamatus arstide vastu. Mõni hüpohondrik räägib oma tervislikust seisundist pidevalt ja otsib oma hirmudele kinnitust üha uutelt arstidelt, aga ka sugulastelt ja sõpradelt. Teised hüpohondrikud kannatavad oma hirme sisemiselt ega avalda neid oma lähikondlastele.
Mureliku inimese elu on raske. Tema haigused vähendavad tema elukvaliteeti. See teeb ta meele mustaks ja toob nii mõnigi kord kaasa sarkastilisi kommentaare: “Mis sul viga rääkida, sa oled ju terve! Küll teil, ullikestel, on ikka elu mõnus!” Alltekstina aga kõlab: “Kuidas sa julged rõõmus olla, kui samal ajal mina kannatan!”
Murelikud hüpohondrikud ei mõista hästi nalja teha oma kannatuste üle ega talu nad ka seda, kui keegi nalja nende üle viskab. Kuidas mure on tervise ees mõjutab suhteid? Kuidas hüpohondrikuga suhelda?
Saatekülaline on psühhoanalüütik Endel Talvik, saatejuht pereterapeut Katrin Saali Saul.
Kuidas aidata polkovniku leske ehk hüpohondrikut?
