Kui hindame end ebatäiuslikuks, siis salgame end maha

Kogu su meelemõistus on üks udu, mida tolteegid nimetavad mitote’ks. Su meel on unenägu, kus tuhanded inimesed korraga räägivad ja keegi kedagi ei mõista. Selline on inimmeele seisund – suur mitote ja selle suure mitote tõttu ei saa sa näha, mis sa tegelikult oled. Indias on mitote maya, mis tähendab illusiooni. See on isiksuse arusaam „mina olemisest“. Kõik, mida usume endast ja maailmast, kõik su meele mõtted ja programmeeritus ongi mitote. Me ei näe, kes me tõeliselt oleme; me ei näe, et me pole vabad.

Sellepärast ongi inimesed elu vastu. Olla elus on inimeste üks suuremaid hirme. Surm pole kõige suurem hirm. Meie kõige suurem hirm on riskida elusolemisega – olla elus ja väljendada seda, mis me tegelikult oleme. Lihtsalt olla mina ise on inimese suurim hirm. Oleme õppinud elama oma elu, püüdes teiste inimeste tahtmisi rahuldada. Oleme õppinud elama teiste arvamuste järgi, sest meil on hirm tõrjutuse ees ja kardame, et ei ole kellegi teise silmis piisavalt hea.

Kodustumise käigus loome ettekujutuse täiuslikkusest, et siis püüda olla piisavalt hea. Loome pildi sellest, kuidas peaksime olema, et kõik meid aktsepteeriksid. Eriti püüame meele järele olla neile, kes meid armastavad, nagu emme ja issi, vanemad õed ja vennad, usumehed ja õpetaja. Püüdes nende jaoks piisavalt head olla, kujundame ettekujutuse täiusest, kuid me ei sobi sellesse pilti. Loome küll pildi, kuid see pilt pole reaalne. Sellest vaatenurgast lähtudes ei saa me kunagi täiuslikuks. Mitte kunagi!

Hindame end ebatäiuslikuks, seetõttu salgame end maha. Enesesalgamise tasand sõltub sellest, kui tõhusat tööd on täiskasvanud meie terviklikkuse lõhkumisel teinud. Pärast kodustumist pole asi enam selles, kui head me oleme kellegi teise jaoks. Me pole piisavalt head iseendile, sest me ei sobi enda loodud täiuslikkuse mudelisse. Me ei suuda endile andestada, et me pole need, kes sooviksime olla, või pigem need, kes usutavasti peaksime olema. Me ei suuda endale andestada oma ebatäiuslikkust.

Teame, et me pole need, kes usutavasti peaksime olema, ja nii tunneme end petlike ning ebaausatena, meid valdab frustratsioon. Püüame endid peita ja teeskleme, et oleme midagi muud kui oleme. Seetõttu tunneme end võltsidena ja kanname ühiskondlikke maske, et teised seda ei märkaks. Kardame hirmsasti, et keegi teine saab aru, et oleme midagi muud kui need, keda etendame. Hindame ka teisi oma täiusekujutluse kohaselt ja loomulikult ei küündi nad meie ootuste kõrgusele.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Don Miguel Ruizi raamatust „Neli kokkulepet. Tolteegi tarkuseraamat“.