Kristjan Puusild: tunnetest koroona ajastul

Jagan oma mõtteid seoses selle hinnaga psüühikale. Psüühika kogeb sellist järsku suurt muutust kollektiivse traumana. Trauma olukorras, eriti kui see kestab määramatult pikalt ning on vastakat informatsiooni, palju segadust ja teadmatust, asetub psüühika ellujäämisrežiimile, hakkab säästma energiat jättes psüühika kõrgemad funktsioonid, eelkõige mõtlemise, tahaplaanile. Inimene võib kaotada oma eneseteadlikkuse ning nõrgeneda võib minatunne ning psüühikat koos hoidva keskme tunnetus. Nii võivad toimuva varju jääda ka üksikindiviidi iseteadlikkus, omanäolisus ja potentsiaal, mille tagajärjel saab inimest käsitleda umbisikulise massina ning suhtuda temasse kui objekti, keda on võimalik allutada, mõjutada, sundida. Carmen Pritson nimetas sellist seisundit (ilma halvustamata) oma hiljutises facebook’i live’s lambaks olemiseks, viidates, et lammas on see, kes ei otsusta ise, vaid teeb nii nagu tehakse ja järgib karja suunda. Sellises olukorras võib isiksus ellujäämise nimel ära anda oma vabaduse, asetuda orjastaatusesse.