Ava külgmenüü

Kristjan Puusild: tunnetest koroona ajastul

Elame hetkes, mil on toimumas ajalooline pööre. Selliseid pöördeid on ka varem olnud, nii kultuuriliste, tehnoloogiliste, majanduslike kui ideoloogiliste arengute ja/või kokkuvarisemiste tagajärjel. Eestit on lähiajaloos tugevalt puudutanud II maailmasõda, Eesti taasiseseisvumine ning 2007 majanduskriis. Praegune kriis puudutab kõiki nimetatud valdkondi! Sellised suured muutused on kultuuri arenguloosse sisse kodeeritud ning paratamatud. Et mõista seda dünaamikat paremini, soovitan lugeda Juri Lotmani teost "Kultuur ja plahvatus". Iseasi, mis on selliste muutuste hind nii ühiskonnale kui indiviidile, mõtiskleb jooksufilosoof ja psühholoog Kristjan Puusild oma Facebooki lehel.

Jagan oma mõtteid seoses selle hinnaga psüühikale. Psüühika kogeb sellist järsku suurt muutust kollektiivse traumana. Trauma olukorras, eriti kui see kestab määramatult pikalt ning on vastakat informatsiooni, palju segadust ja teadmatust, asetub psüühika ellujäämisrežiimile, hakkab säästma energiat jättes psüühika kõrgemad funktsioonid, eelkõige mõtlemise, tahaplaanile. Inimene võib kaotada oma eneseteadlikkuse ning nõrgeneda võib minatunne ning psüühikat koos hoidva keskme tunnetus. Nii võivad toimuva varju jääda ka üksikindiviidi iseteadlikkus, omanäolisus ja potentsiaal, mille tagajärjel saab inimest käsitleda umbisikulise massina ning suhtuda temasse kui objekti, keda on võimalik allutada, mõjutada, sundida. Carmen Pritson nimetas sellist seisundit (ilma halvustamata) oma hiljutises facebook’i live’s lambaks olemiseks, viidates, et lammas on see, kes ei otsusta ise, vaid teeb nii nagu tehakse ja järgib karja suunda. Sellises olukorras võib isiksus ellujäämise nimel ära anda oma vabaduse, asetuda orjastaatusesse.

Ilma kontota saate ühes kuus lugeda kuni 5 tasuta artiklit. Selle artikli edasi lugemiseks logige sisse või liituge Alkeemiaga luues endale tasuta konto.