Koroonaviiruse tekitatav üksildus võib paisuda uueks epideemiaks

Sotsiaalne distantseerumine ei pea lõppema sotsiaalse isolatsiooniga. Üksildusel on sarnaselt rängad tagajärjed, kui ükskõik millisel enne surma ohvrit piinaval haigusel. Inimrühmade ja ühiskondade käitumise uurimise ehk sotsioloogia tõusulaine tegijate hulka kuuluv David Sudnow kirjutas 1967. aastal suremisest ja sellele eelnevast sotsiaalsest protsessist raamatu “Passing On: The Social Organization of Dying“. Olgu märgitud, et raamat ei taha ära surra. Tänaseks on sellest tehtud vähemalt 28 uustrükki.

Autor märgib, kuidas mõned inimesed on tükk aega enne surnud, kui elu neist päriselt lahkub. Nad on surnud kogukonnale, kuna neil pole ühtegi lähedast, nad on ununenud, neid ei mäletata. Pole kedagi, kes neist hooliks. Isegi hooldusõdedele pole nad muu kui töö. Samal ajal on keegi kliiniliselt analoogses olukorras, kuid sotsiaalse kapitaliga indiviid eksisteerib ja on päriselt elus.

Sotsiaalne distantseerumine on tasahilju süvenenud, seda ka ilma viirusohuta. Üksildust külvavad kiire elutempo ja illusioon tehnoloogilise kontakti loodud suhtlemise käepärasusest. Tunne, et kui polegi aega olnud, siis on ju võimalus kontakt kohe üles võtta. Tegemist on Zeno paradoksi kaasaegse vormiga.

Umbes 2500 aasta eest Kreekas elanud Zeno arutles mitmel huvitaval teemal, nagu näiteks aja ja noole lendamise üle. Zeno arutles, et aeg koosneb hetkedest ja iga asja võib pidada eksisteerivaks taolistes ajaliste hetkede reas. Näiteks kui nool lendab, siis praegusel hetkel vaadates seisaks see ühe ajahetkes, siis järgmises jne. Nõnda võiks öelda, et nool ainult seisab. Kuid võib ka öelda, et iga kord jääb noolel natukene veel lennata ja nii lõputult, sest just-just sihtmärgi eel on sellel jäänud veel õige väheke lennata, siis veel natukene jne.

Nii paistab olema ka side- ja infotehnoloogilise rikkuse keskel, milles tundub iga inimene väga lähedal, aga seda kõige väiksemadki pilu lihtsalt ei suudeta ületada. Iga väikse samm koosneb ju miljonist veelgi väiksemast sammust jne kuni lõpmatuseni ja edasi. Seevastu tunne on hea. Kontaktid on ju lihtsalt loodavad ja käepärast.

Koroonaviiruse leviku tagajärgedest silmapaistvamateks on mure inimeste tervise ja majanduse pärast. Suurte ja oluliste kriisiohtude kõrval võib hiilida aga sotsiaalse taandarengu kriis. Antud teemal arutles ameerika ajakirjanik ja sotsiaalne Ma tunnen end oma peres nii üksi

Üksilduse kummalised teed | Mis on üksildus ja kuidas sellega toime tulla?

Kas koroona on hoopis meele tervise probleem?