Ava külgmenüü

Koroonakriisi ajal on ostlemisest kadunud emotsioonid ja mõnu – šopahoolikud paranevad, aga kapitalism sureb välja?

Tellisin hiljuti e-supermarketist kuhja toidukraami. Olin rõõmus, et sain tarneakna juba järgmiseks päevaks - eufooriaminut koroonaajastu inimese argipäevas! Kõik eelmised päevad, õieti juba mitu nädalat olin kulutanud hulga närvirakke selle neetud akna nimel võitlemisele. Nii seda vaimusilmas ette kujutasingi - suur võitlus barrikaadidel leivapätsi eest. Kõik muu langes tagaplaanile. Oh, oleks mul vaid tarneaken, kirjutab kirjanik Katrin Pauts.

Tunnistan, et mul on raha sageli liiga vähe, kuna ostan sageli ainult emotsioonide ja impulsside ajendil igasugust sodi. Kellel küll on tarvis uut hilpu H&Mist, mida kannad ainult kaks korda? Miks on igal teisel aastal vaja uut telefoni, sest selfikaamera toodaks justkui järjest tuhmimaid produkte? Kas poodi ainult leiva ja hapukoore järele minnes on tõesti hädavajalik ostukorvi poetada krellroosa lauvärv, sest kujutlus karbikese avamisest tegi mul korraks tuju heaks? Kas on normaalne, et kui olen stressis ja raha hakkab lõppema, tuuseldan kas või Paavli kaltsuka e-poes, et ainult saaks midagigi veel ja endorfiinilaks teeks tuju heaks vähemalt mõneks tunniks, kuni meeleolu raha täieliku puudumise tõttu tellisena ookeanipõhja vajub?Miks see nii on ja ostlemine osutub sageli parimaks teraapiaks, tont teab. Ehk on süüdi “Seks ja linn”, mu noorpõlve kultusseriaal, mis kultiveerib konsumerismi kui universaalset lahendust elumuredele – kui mees käitus nagu ahv, osta otsekohe uued kingad? Võimalik, et rolli mängib ajastu, kuhu langes mu kujunemisaeg: vaene, aga Soome pakkidest täidetud nõukaaja lõpp ning 90ndad, kus välismaa kaup rippus nälgivate töötute silme ees nagu vorst koera kaelas.

Ilma kontota saate ühes kuus lugeda kuni 5 tasuta artiklit. Selle artikli edasi lugemiseks logige sisse või liituge Alkeemiaga luues endale tasuta konto.