Tellisin hiljuti e-supermarketist kuhja toidukraami. Olin rõõmus, et sain tarneakna juba järgmiseks päevaks - eufooriaminut koroonaajastu inimese argipäevas! Kõik eelmised päevad, õieti juba mitu nädalat olin kulutanud hulga närvirakke selle neetud akna nimel võitlemisele. Nii seda vaimusilmas ette kujutasingi - suur võitlus barrikaadidel leivapätsi eest. Kõik muu langes tagaplaanile. Oh, oleks mul vaid tarneaken, kirjutab kirjanik Katrin Pauts.
Tunnistan, et mul on raha sageli liiga vähe, kuna ostan sageli ainult emotsioonide ja impulsside ajendil igasugust sodi. Kellel küll on tarvis uut hilpu H&Mist, mida kannad ainult kaks korda? Miks on igal teisel aastal vaja uut telefoni, sest selfikaamera toodaks justkui järjest tuhmimaid produkte?
