Koputa… ja sulle avatakse

Kujutlegem, et metsas elab rebane, kes käib naaberkülas pahandust tegemas. Niisiis läheb jahimees metsa, et kanavaras kinni püüda. Ent kust teda leida? Selleks, et iga puu alt otsida, läheb ilmatu aeg. Kõige targem ja kiirem viis oleks kohe rebase uru uksele koputada – viisakas loom teeb ukse lahti ja… Kes teaks, kus on urg? Mets teab ja annab asjatundjale jahimehele ka märke, kust otsida.

Tuues loomariigi paralleeli meie igapäevasesse ellu, võib rebasepoissi vaadelda kui murettekitavat probleemi või energiablokeeringut, inimene on mets ning jahimeheks terapeut või arst. Ka keha annab hulgaliselt vihjeid, kust otsida ja kuidas vabaneda seisunditest, mis häirivad või takistavad end hästi tundmast. Tarvitseb leida vaid õige uks ja sellele koputada. „Me koputame end looduse tervendavasse keskkonda,” on öelnud Ameerika psühholoog Roger Callahan, koputamise (inglise keeles tapping) meetodi avastaja.
Mõelgem, et külastate terapeuti ning vabanete täielikult traumast, depressioonist, ärevusest või mistahes vaevusest. Sealjuures toimub tervenemine mõne minuti või paari raviseansiga. Visalt kaduvate hädade korral on soovitatud ennast „koputada” kuu aja jooksul iga päev. Enamikule meist näiks säärane meetod küllap kahtlustäratav. Ometi kinnitavad tapping’ut kasutavad hingetohtrid, et suuremal osal juhtumitest on see ideaal saavutatav: kliendid tulevad vastuvõtule oma psühholoogilise probleemiga ning lahkuvad ilma selleta.

Tervistav aspekt seisneb keha energiasüsteemi aktiveerimises või korrigeerimises, koputades või kloppides akupuntuuripunkte. Raviviis sarnanebki akupunktuurile, mille puhul piisab vaid kehal asuvatesse teatud punktidesse nõelte torkamisest. Tõsi, koputamisteraapia tervenemise protsess kaasab omajagu ka vestlemist – Callahan ise on nimetanud seda ka mõttevälja teraapiaks. Seega mõtlemisel – olgu sümptomile, emotsioonidele või keha tunnetele – on väga suur tähtsus. Ja mõtteid tuleb väljendada, vastasel juhul ei toimi koputamine piisavalt hästi.

Koputamisteraapia juured.

Õigupoolest on energeetiline psühholoogia väga vana, pärinedes üht liini pidi hiina traditsioonilisest meditsiinist, viie tuhande aasta vanusest tarkusest. Vastavalt sellele on inimesel 12 põhi- ja 2 kollektormeridiaani. Meridiaanid on chi energia liikumiskanalid kehas. Meridiaaniteooria seisukohalt on tasakaal tervisele olulise tähtsusega – kui chi voolamine kehas on balansis, tunneme me end füüsiliselt ja psüühiliselt tervena. Meridiaanenergia häire võib väljenduda mitmeil viisil: energiat võib olla liiga palju või liiga vähe, see võib liikuda liiga kiiresti või aeglaselt.

Teine energeetilise psühholoogia juuri on kinesioloogia; õpetus liikumisest, mis kasutab kõikide probleemide tegelike põhjuste üles leidmiseks, analüüsimiseks ja muutmiseks nn. „keha mälu”. Meie keha mäletab kõike, mis kunagi on toimunud, lisaks on ta ka pedantlikult aus, kuid paraku ei oska meiega arusaadavas keeles kõnelda, et osutada mingi häire aluseks olnud sündmustele ning juhendada vigade parandamist. Testides kinesioloogiliste meetodite abil lihaste toonust või atoonust on võimalik leida üles ebaõnnestumiste põhjus, see meelde tuletada, alateadvuses asuv programm tühistada ja/või asendada.

Keha ei valeta.

Kes meist ei teaks, et psühholoogilistel probleemide puhul nagu näiteks ärevus ja depressioon on leitud keemilisi muutusi ajus. Kindlasti on keemial oma roll, kuid üha rohkem leiab tõendamist, et peaosa on mängida peenenergial. Leitud on sedagi, et neid energeetilisi aspekte on võimalik kindlaks teha manuaalse lihasetestimisega, mis tähendab valitud lihaste tugevuse kontrollimist, samal ajal millelegi mõeldes ning teatud väljendusi kasutades. Kõige sagedamini testitase lihaseid nõnda, et klient sirutab käe küljele ning ütleb: „Minu nimi on…” Samal ajal vajutab terapeut tema käelihast, saades teada lihase reaktsiooni tõesele informatsioonile. Testimaks lihase reageerimist väärale informatsioonile, palub terapeut enda järel korrata midagi, mis ei vasta tõele, näiteks „Minu nimi on… (kellegi teise nimi)”. Vahetunud toonusega lihas annab märku, milline on tema vastus valele.

Pärast sedalaadi informatsiooni kogumist on võimalik lahendada psühholoogilisi muresid teatud akupunktuuri punkte stimuleerides – koputades, puudutades või neile lihtsalt keskendudes. Kõige tavalisem on nn. keskliini meetod, mille raames koputab klient 5-10 korda neljale peamisele mõjupunktile: kolmanda silma kohale ehk punktile otsmikul; ninaalusele punktile; alahuule all olevale punktile; rinnaku peale. Emotsionaalsete probleemide ravimisel tulevad appi verbaalsed väljendused, afirmatsioonid, näiteks: „Ma vabastan kõik selle probleemiga seotud aspektid oma kehast, meelest ja hingest.” Väljaütlemisi kasutatakse tihti koos vastava akupunktuuri punkti stimuleerimisega.

Liiga efektiivne, et olla tõsi?

Olgugi akupunktuuri teraapia idamaades kasutusel pikki sajandeid, tekitavad nii nõelravi kui teised energeetilised teraapiad läänemaailmas veel praegugi üsna skeptilist suhtumist. Suures osas põhjustab umbusku teadmatus, kuidas sedalaadi ravimeetodid, sealhulgas tapping, toimivad ning millised füsioloogilised muutused leiavad organismis aset. Arvatakse, et ravivõtete tulemusel toimuva tervenemise võib kirjutada ravija sisenduse või ravitava enesesugestiooni arvele. Energeetilistes teraapiates on tõesti oluline, et inimene oleks teraapilisele protsessile avatud. Igaüks ei pruugi oma probleemist vabanemiseks veel valmiski olla. Liiga kiire abi puhul võib senine kannataja olla vihane: mida ma nüüd oma energiaga peale hakkan? Meel ei suuda seletada liiga kiiret muudatust ning seegi on põhjus, miks kaheldakse teraapiates, mis pakuvad ladusat vabanemist probleemidest. Mõnedele ei piisa, et probleem kadus, tahetakse põhjust teada – me usume, et peame mõistma põhjuseid, vastasel juhul teatud meetod ei tööta.

Koputamine on lihtne ja käepärane meetod. Tegelikult puudutame me mingeid akupunktuuri punkte ka teadmatult: hõõrume oimukohti, koputame rinnakule, silitame lõuga vms. Eri kultuuridesse on imbunud mitmed sümboolsed märgid nagu risti ette löömine või käte kokkupanek – teatud puudutustel on olnud hea mõju, see on töötanud ja kestma jäänud.

Asjatundja teab

Viigi Viil, lastearst- allergoloog, MTÜ Kinesioloogia Selts
Kasutan igapäevaselt kinesioloogiat ja kloppimistehnikaid: energeetilist  võimlemist, võtteid aju desorientatsiooni kõrvaldamiseks, kogu keha energeetika tasakaalustamist, emotsionaalse vabaduse tehnikat, mõttevälja teraapiat, negatiivse emotsiooni kõrvaldamise tehnikaid, ühe punkti balanssi jne. Seda nii iseenda hea enesetunde loomiseks kui töös klientidega. Tihti tulevad lisaks veel hüpnoanalüüs ja NLP tehnikad. Ja muidugi on mul ka akadeemilised teadmised meditsiini võimalustest. Usun, et nii leiab just sellel hetkel parima.

On hulgaliselt näiteid energeetilise psühholoogia toimimisest, mil on toimunud kliendi jaoks tuntav muutus. Mulle meenub inimene, kelle  ämblikuhirm oli nii suur, et ta oli valmis valima merel vettehüppamise, kuna paadis oli ämblik. Kohapeal kasutatud mõttevälja teraapia lubas tal sõitu jätkata ja hiljem on ta mulle teatanud, et ämblikud on väga huvitavad “loomad” ja nendega saab rahulikult kooseksisteerida. Olulisemate teemadega jõuab tihti alateadvuse tasandile ning inimene ei oska ise hetkel teadlikult probleemigi  hinnata, rääkimata muutusest.

Kui rääkida kahtlevast seisukohast kasvõi tapping’u suhtes, ei ole uskumatu kahtlev kõiges – igaühel meist on  omad meetodid enesega toimetulekuks. Kui kunagi peaks nendest väheks jääma, otsitakse teed  uue meetodi juurde. Näiteks füüsikateaduste doktor uskus vägagi, et inimene on energeetiline olend, ta teadis, et patareilambis süttib pirn, kui patarei on asendis pluss-pluss. Kui ta enda pealae kohale asetatud peopesa oli allapoole ja lihas testis positiivselt (võrreldes patarei asendiga pluss-pluss) ning peopesa ülespoole hoides testis lihas nõrgalt (pluss-miinusega), mõistis ta targa inimesena loodusseaduste toimimist ka oma kehas.

Võime oma tervist hoida ja parandada on igaühe käes ja seda sõna otseses mõttes. ilmselt ei vaidle keegi, et on kergem, kui kukkumise järgselt silitada oma haigetsaanud kohta. Ja nii nagu vaibast klopitakse aeg-ajalt välja tolmu, saab seda teha ka meis endis paikneva “tolmuga”. Lisaks on olemas näiteks edukatiivne ehk hariduslik kinesioloogia, mis pakub võtteid aju efektiivsemaks kasutamiseks, õppimise kergendamiseks.

Koputades tervenemise poole

Tekst Ene Talvist, psühholoog-psühhoterapeut
Koputamine näib vaatlemisel olevat nö välispidine tegevus. Tegelikult annab see parimad tulemused siis, kui klient nõustub minema oma sisemaailma ja kuulatama enda emotsioone ja kehalisi aistinguid. Tervenemisprotsessi võtmeosa on kanda ka rääkimisel ja mõtlemisel.

Kui rääkida paranemisjuhtumitest, on mu enda jaoks olnud kõige veenvamad mõned kirjeldused Roger Callahani raamatu „Tapping the Healer Within” raamatust. Need on meditsiiniaparatuuriga fikseeritud tulemused, näiteks verepildi uskumatu muutus 10 minuti jooksul. Oma igapäevatöös olen koputamise appi võtnud eriti ägedate juhtumite puhul, mil inimest on vaja kiiresti ja efektiivselt aidata.

Abi ägedate reaktsioonide puhul

A oli mõne päeva eest saanud koosolekul psühhotrauma, mille tagajärjeks olid ägedad kehalised reaktsioonid. Ta ise kirjeldab seda nii: ”Ma ei saanud magada. Oli tugev iiveldustunne, oksendamine, südamekloppimine, vererõhk tõusis. Peas olid sundmõtted koosolekul toimunu kohta, mis keerlesid nagu rattas. Valdav oli ülekohtutunne ja endast oli väga kahju. Need tunded sain ma aga sõnastatud psühholoogi abiga. Peale koputamise oli oluline ka see sõnaline osa, mis sinna juurde käis – eriti see, et armastad ja hoolid iseendast. See kõik tõesti aitas.”

Raskete tervisekahjustuste järel on inimesed enamasti sügavas depressioonis. Sobiva antidepressandi leidmine on tihti aega ja kannatust nõudev, sest enamasti on neil võtta mitmeid teisi ravimeid, millega antidepressant peab kokku sobima. Siis võib saada tuge koputustehnikast ja pole võimatu, et mõnikord saabub hingerahu ka tablette võtmata.

B oli insuldist päris hästi paranenud, kuid ei suutnud harjuda oma uue, abituma olekuga. Ta nuttis nii palju, et lähedased otsisid talle psühholoogilist abi. Seansi alguses segas nutt rääkimist sedavõrd, et ta ei saanud sõnagi suust. Umbes pool tunnisest seansist möödus vaheldumisi kibedate nutuhoogudega. Kui lisasime jutule nelja mõjupunkti koputamise, hakkas hingevalu tasapisi vaibuma. Kohtumise teises pooles ei nutnud ta enam üldse ja lõpuks rääkis juba naeratades.

Mineviku varjatud juurteni jõudmine

Sageli on momendi häiritusel, mille põhjuseks tundub olevat hiljutine kokkupõrge kellegagi, palju sügavam, varjatud juur minevikus. Mõned näited selle kohta.

C kaebas unehäireid. Vestluses mainis ta justkui möödaminnes, et  paarikümne aasta eest oli ta tundnud viha ühe töökaaslase vastu, kes oli teda alandanud. Koputamine aitas tuua pinnale tugevad tunded, mis olid tollest ajast saadik sügavale hingepõhja peidetud. “Olen nagu paisest vabanenud,” ütles ta lahkudes.

D kurtis kestvat paanikaseisundit, mis tekkis puhkuse ajal pärast väga pingutavat tööperioodi. Sellest rääkides teadvustas ta äkki, et kui ta oli laps ja vanemad tülitsesid, hakkas ta hüsteeritsema, et vanemate tähelepanu endale tõmmata ja nii nende tüli lõpetada. Sisepinge tugevuse hindas ta hetkel maksimaalseks – 10 palli. Koputamise käigus keskendus ta lapsepõlvetunnetele. Hinnangud kõikusid: 10-9-10-8-6-5. Sellel hetkel soovis ta oma emale andestada.

E soovis vabaneda hirmust avaliku esinemise ees. Sellest rääkides ja samal ajal keskjoone nelja punkti koputades selgus, et temasse olid pikema aja vältel kuhjunud nii tööpinged kui süütunne isikliku elu unarusse jätmise pärast. Kui olime koputamise abil sellest raskest ebamugavustundest lahti saanud, vähenes kiiresti ka hirm esinemise ees.

Pikka aega kestnud teadvustatud tunded

Lähedaste inimeste kaotus on üks suuremaid valu tekitajaid. Kui naised enamasti lubavad endale sel puhul nuttu, siis suur osa mehi tahab „tugev” olla selleski olukorras ja surub leina sügavale oma sisse. Koputamine on aidanud neil kaotusvaluga uuesti kontakti saada, selle vabastada ja endise energiataseme taastada. On tavaline, et koputamise kaasabil kooruvad järk-järgult ühtede tunnete tagant välja teised, sügavamad.

F, kes kannatas paanikahäire all, tuli kord vastuvõtule nuttu tagasi hoides. Ta hindas oma kurbust 8 palliga. Kui see oli langenud 2-le, tundis ta end „rahulikumana, rammestunult” ja tal oli „kergem olla”. Sellises seisundis leidis ta endast üles häbi enesehaletsuse pärast, mille ta hindas 10-le. Varsti taipas ta, et on ka vastikust ja vihkamist. Töötasime sellega ja jõudes 9-ni, ütles ta: „Mu südames on haletsus ja vihkamine läbisegi.” Kui see segu langes 2-ni, tundis ta 8-punktilist halli masendusjõuetust. Seda täpsemalt uurides leidis ta, et seda masendust on kõige rohkem peas ja koguni 10 punkti jagu. Sedamööda, kuidas see langes, nimetas ta uusi tundeid: vabanemise külmavärinad, seejärel  tühjus ja rahunemine. 10-st punktist oli saanud 2. „Olen lõdvestunud, soe ja rahulik. Pean õppima armastama ja austama ennast ning andestama ühele inimesele.”

Autor: Krista Dudarenko

Allikas: www. inspirekeskus.ee