Mind on see teema juba väga pikka aega paelunud, täna hommikul kohvitassi taga, kuulates linnulaulu, alustasin uuesti selle analüüsimist. Mis on siis õige – kooselu, kus on kõik justkui hästi või kooselu, kus ongi kõik hästi?
Miks ma liigitan kooselud kaheks? Sest minu arust need jagunevadki kaheks. Esimene on kooselu, kus kõik on justkui hästi. See on kooselu, mida tavaliselt elavad perekonnad, kellel on juba lapsed, kodu ning hea töökoht. Kuid ma tahan kindlasti mainida, et tänapäeval elavad sellist elu ka noored. Võib-olla oma nooruse tõttu ma ei oska ette kujutada, et kui saad lapsed ja elad pereelu, siis kirg kaobki. Enam ei elata aktiivset voodielu, ei suudelda, ei kallistata, ei puudutata, ei käida kohtamas. Kõik on justkui hästi – teil on rahaasjad paigas, on kodu, lapsed on õnnelikud, kuid kõik ümberringi näevad, et harmoonia puudub.
Ühel päeval istusin pargipingil härrasmehega, kes kirjeldas mulle, kuidas tema soovib tulevikus elada. Ta ütles, et ta ei mõista seda, kui paarid on vanad ja nad enam ei seksi, nad ei puuduta üksteist, pole kirge ega pole sära. Mul elab ka mõni meesterahvas sellise filosoofia järgi. Mina pole sellist kooseluvormi iialgi mõistnud. Kooselu, kus ollakse koos laste pärast. Kellele te siis elate? Endale või lastele? Kas te arvate, et lapsed näevad teievahelist armastust ja harmooniat, mida pole? Või kellele te siis ikkagi valetate? Kas tõesti tänapäeva uus suhtevorm ongi see, kus 30-selt on lapsed, kõrge töökoht ja magatakse erinevates tubades? Kas 50-selt on ehitatud juba erinevad majad kooseluks?
Ma jumaldan neid vanapaare, kes käivad parkides käest kinni. Neis on selline harmoonia, mida kohtab vaid õnnelike lõppudega muinasjuttudes. Hetkeks mõtled, mida nad küll teevad, et nad niimoodi püsivad? Armastavad arvatavasti. Nende armastus on puhas ja tingimusteta.
Aga on ka teine liik kooselusid, kellel ongi kõik hästi. Mida nad siis teevad selleks, et kõik olekski hästi? Nad on tiim, neil on koostöö. Härrasmees kirjeldas seda nii, et paar peab olema tiim ja meeskond, kaks inimest ühes inimeses. Võib-olla on tal õigus. Kujuta ette, et sul on jalgpallimeeskond ja kaks liiget on täielikud jobud, neil on suva, millal või kas üldse pall väravasse jõuab. Ja siis sina jooksed mitme liikme eest, et pall väravasse jõuaks.
Võib-olla on vaja lihtsalt vaeva näha, kõik asjad ei juhtu elus ise. Suhted on raskeim töö – see ei ole nii, et kohtad kedagi, armastad, hakkate koos elama, saate lapsed ja elu ongi ilus. Kindlasti paljud mõtlevad nii, et kui ma ometi leiaksin kellegi, siis oleksin ma õnnelik. Või siis ma ootan, kuni ta ütleb mulle need kuldsed sõnad “Ma armastan sind” ja rohi ongi roheline, taevas sinine. Ega ikka ei ole küll. Ühes suhtes on miljon jama. Aga ka miljon ilusat asja. Ilmselt suudan ma seda hetkel kirjutada, sest olen lahti saanud sellest meeleheitlikust mõttest “Issand, ma olen vallaline, ma vajan kedagi.” Ei vaja, mul on endaga ikka jube hea koos olla. Mul on tunne, et ma vajan kedagi mingi aja, mingi teatud doosi jagu ning siis võin elada rahus jälle mõne aja üksinduses. Ei, ma ei usu, et see on egoistlik. Ma usun, et kõik vajavad õhku ja ruumi. Õhku, et elada oma elu. Muidugi on tore ärgata igal hommikul armastatud inimese kõrval ja teada, et keegi nii väga armastab sind. Aga see ei saa olla elu mõte.
Jah, minu üks peamisi mõtteid, mida elus järgin on, et armastus on eesmärk ja maailma hoiab armastus. Aga see ei saa muutuda kinnisideeks. Armastada elu, armastada väikeseid asju elus. Armastada inimesi. Ma jumaldan, kui inimesed märkavad väikeseid ja tobedaid asju ningarmastavad neid. Armastavad elada täiel rinnal ja kirega. Iga hetke. Kui tihti sa kohtad oma elus inimesi, kes armastavad elada? Muudavad iga hetke eriliseks, toovad argipäeva midagi uut ja naeratavad, kui näevad uut piimapakki poes? Armastus on ikka paganama keeruline. Suhted. Keeruline, aga samas lihtne. Kui me ei kiindu ja ei harju, siis on kõik lihtne. Kuni me hakkame kiinduma ja sõltuma, on asi hapu. Näiteks, kui juhtus ime ja ma juba teisel ööl Temasse armusin, siis see üllatas mind ennastki. Mind vaimustas tema intelligentsus, põhimõtted, eluviis, tarkus, kuid ma hoidsin ja hoian seda kõike mõistlikul piiril. Ma pean tunnetama, millal ma hakkan elama teise jaoks ja sel hetkel tuleb peatuda. Me ei saa muuta kedagi enda elumõtteks, põhjuseks, et teha mingeid asju või olla. Teisega on tore koos olla, kuid number üks pean olema mina ise ja aeg iseendaga. Üheski suhtes ei saa kaotada ennast teisele. Kaotada oma elu, harjumusi, soove, unistusi. Võib-olla nendel hetkedel lähebki suhe hapuks. Kui harjutakse. Enam ei ole rõõm teist näha, kõik tundub tavaline ja igapäevane.
Allikas: Tuuli Mäemat “Otsingud”, kirjastus Pilgrim
