Inimeste maailm on alati toiminud läbi lugude ja teeb seda siiani. Inimteadvus vajab mingit lugu, milles elatakse ja mis inimese elu sõna otseses mõttes koos hoiab. Kui lugu on segane või poolik, siis kipub seda olema ka tegelik elu. Tervikliku loota inimene otsibki pidevalt oma kohta siin maailmas ja tänapäeval teeme seda vist peaaegu kõik. Uus lugu on sündimas, tema piirjooned on näha, kuid ometi oleme segaduses, kirjutab Toomas Trapido.
Pikkade traditsioonidega rahvastel on tavaliselt loomislugu, mis seletab ära maailma tekkimise ja inimese koha selles. Loomislugu on keskse tähtsusega, seda esitatakse igal aastal mitu päeva kestvate pühade ajal ning see on saanud osaks iga inimese teadvusest. Sarnased lood on ka suurtel organiseerunud religioonidel. Aga milline on loomislugu kolmanda aastatuhande alguse Eesti ühiskonnas? Väga huvitav oleks seda metoodiliselt uurida, aga hetkel pakun välja sõnumi huvides äärmuseni lihtsustatud lühiversiooni.
Juhuslikud olendid kõrvalisel planeedil?
Alguses käis teadmata põhjustel suur pauk. Sellest tekkis universum, milles omakorda moodustusid tähed, galaktikad, mustad augud, planeedid, komeedid ja muu. Ühes kõrvalises galaktikas, ühe kõrvalise tähe kolmandal planeedil tekkis juhuslikult elu. Elu arenes läbi mutatsioonide, mis on oma olemuselt vead pärilikkust kandvas DNA-s. Osa vigu osutus juhuslikult kasulikuks ning kandus edasi. Elu edasiviivaks jõuks oli looduslik valik, mis valis omavahel halastamatult konkureerivatest olenditest välja elujõulisimad. Ning vigade kuhjumise ja konkurentsi tulemusel oleme jõudnud tänasesse päeva – inimeseni, kellel nagu polegi õiget kohta ega eesmärki sel kõrvalisel keskikka jõudnud planeedil, mille vananev täht (Päike) mõne miljardi aasta pärast surnuks kõrvetab.
Sellises loos ei ole just meeldiv elada ning vähemalt mind on pidevalt kummitanud mõte, et midagi on siin valesti või väga poolik. Asja uurides selgubki, et ka lääne teaduse võtmes on loomislugu ehk evolutsiooniteooria hoopis rikkam, inimelule rohkem mõtet, sihti ja innustust andev, ning eelkirjeldatud lugu peegeldab pigem 19. sajandi industriaalühiskonda, kus konkurentsi ja loodusliku valikuga põhjendati valitsevat tegelikkust.
Maaema Gaia kui elusolend teaduslikus mõttes
Võib-olla on küsimus elu tekkest üldse valesti asetatud? Briti füüsik Maa atmosfäär koosneb aga lämmastiku, hapniku, süsihappegaasi jt gaaside segust, mis poleks keemiliselt võimalik ilma gaaside tasakaalu väga täpselt reguleeriva biosfäärita. Seega, elu hoiab ise ülal endale soodsat keskkonda. Teiseks hoiab Maa püsivat temperatuuri nagu inimese keha. Sellised tunnused kuuluvad otseselt elu juurde ning üha enam tundub otstarbekana uurida Maad kui tervikut.
Mitmed mõjukad ülikoolid (nt Stanfordi ülikool USA-s) on loonud enda juurde Maa-süsteemide (Gaia Akadeemia kohta lisa Gaiaakadeemia.ee ja kuula Toomas Trapidot, Liina Järvistet ja Marit Otsingut rääkimas Gaia haridusest Raadio 2 saates “Hallo, Kosmos!”
